Päevakäpp: õnnetu saatusega kassipoeg Sõtkas otsib kodu, kuhu rõõmu tuua

Mariann Prooses
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: MTÜ Kasside Turvakodu

Kui sa tunned, et vajad kedagi, kes sinu tusasemadki päevad rõõmsamaks muudab, mured ära kuulab, on hea seltsiline ning alati koju ootab, siis on Sõtkas lausa ideaalne kassike.

Sõtkas on pärit hüljatud kassipoegade «kinkekarbist», mis võõrasse hoovi visati. Karbis oli kolm ligi ühe kuu vanust emast kassipoega, kes ei osanud abistamiseta roojatagi, ei osanud arvata, et see on toit, mida pakutakse kausist - nad olid kui abitud, pesast kukkunud linnupojad - ainult pakituna... karpi.

Üks kassipoeg jättis karbis ka elu, nimelt murti ta leidjate -  väikeste laste - silme all lihtsalt maha. Tihti on aga kõige tillukesemad meist need, kes teevad kõige suuremaid heategusid ning keelduvad uskumast, et midagi ei ole võimalik teha - lihtsalt peab olema! Nii toimetasid lapsed kassipojad tuppa ning vanemate abiga asusid uurima, mida saab teha, kuhu saab pöörduda, kuidas aidata.

Sotsiaalmeedias jäi abipalve silma ka ühele vabatahtlikule, kellel leidus parajasti võimalus pakkuda mõnele kassipojale hoiukodu. Nii jõudsidki tillukesed kassipojad mõne päeva pärast tänu suure hingega leidjatele kõigepealt kliinikusse esmasele ülevaatusele ning siis juba hoiule.

Foto: MTÜ Kasside Turvakodu

Kaks emapiima järele lõhnavat segaduses kassipoega võttis hoiukodus oma tiiva alla suur isane kõuts, kes neid ööl ja päeval valvas, soojendas ja lakkus, õpetas krõbinaid sööma ja mänguasjadega mängima.

Kuna enne nimepanekurituaali sai kutsutud kassiõdesid lihtsalt linnupoegadeks, sai triibik nimeks Kõrvukräts ja mustvalge Sõtkas. Möödusid päevad ja ööd täis rõõme ja muresid, kuid vaikselt muutus silmavärv, värisevad käpad hakkasid kandma ja õhulennud hüpetel muutusid pikemaks - kassilapsed muutusid iga päevaga aina iseseisvamaks.

Viimasel arstivisiidil tunnistati nad tublideks ja terveteks, tehti esmane vaktsiin ja väljastati pass, millega anti kaasa kõige siiramad soovid oma kodu leidmiseks. Ja väike Räts võttis arsti kohe kuulda, kõik soovid kaasa ning läks eelmisel nädalal koju.

Foto: MTÜ Kasside Turvakodu

Ka Sõtkast käidi vaatamas, kuid... kuid ta ei läinud koju, sest erinevalt Rätsist ei oska ta süles olles paigal püsida, kui tal selleks tahtmist pole. Sülle võtmisel kehtib reegel, et paigale jäädakse siis, kui ollakse hästi unine või siis, kui ise tullakse. Ka küünte lõikamine pole tema meelistegevus, kuid mängida tahab ta lausa väsimatult.

Seega pakib hoiupere Sõtka küünte lõikamiseks froteerätikusse ning ootab mõned hetked, kuni tegelane rahuneb. Kui üks käpp korraga rätiku alt välja pistetakse, saab ka see protseduur tehtud - lihtsalt harjutada on vaja.

Hommikul tuleb Sõtkas koos hoikodu suuremate kassidega armsa peenikese piuksumise ja nurrumisega inimesi äratama. Ta on teiste kassidega harjunud, kuid tuiskab mööda tuba ringi hea meelega ka üksi olles. Kaotades vahel kiirelt kurvi võttes tasakaalu, jääb ta hetkeks paigale, kuriseb, ning jätkab sealt, kus pooleli jäi. Teinekord aga veeretab ta tundide kaupa pallirajas palli, kuniks unne suigub, nägu raja sisse vajunud.

Iga hommik, päev ja õhtu on täis mängu ning midagi uut, mida avastada. Tundub, et Sõtkas on võtnud endale motoks võtta igast päevast nii palju kui võtta annab just sellisena nagu ta on - energilise ja natuke isepäisena, kuid oh kui armsana...

Sõtkas ootab oma mustvalge kasuka ja õrna kurinaga kodu kirja aadressil: info@kassideturvakodu.ee

Päriskodu otsib ka Kiti, kelle kohta saab lähemalt lugeda siit.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles