Jalgpallur Joel Lindpere lemmikloom pakub peale raskeid mänge lohutust

Foto: Erakogu

Jalgpallur Joel Lindpere pere lemmikuks on koerake nimega Georgio, kes perepea sõnul toob rõõmu, rasketel hetkedel pakub lohutust, reisib ringi ning hoiaks hea meelega ka lapsi.

Koerakese perretulekule eelneb veidi uskumatu lugu. Vahetult enne seda kui Joel elukaaslasega Chicagosse kolis, olid noored teinud ettevalmistusi, et võtta USAsse kaasa ka Joeli elukaaslase Julia kass. Loomale oli soetatud reisikott ja lennupiletidki. Reisipäeva hommikuks oli kass aga jäljetult kadunud. «Äkki ta kartis lennukeid?» mõtiskleb Joel. Noored postitasid kuulutusi lemmiku leidmiseks kõikjale, aga kass jäigi kadunuks.

Tähtpäevadel kannab Georgiogi ilusat kostüümi Foto: Erakogu

Kuna Chicagos olid nad välja valinud korteri korrusel, kus võis pidada lemmikloomi ning maksid selle eest krõbedamat rentigi, oli olukord, kus naabrid lemmikutega ringi jalutasid, veidi kurbki. «No jah, siis see eluke veeres seal nii, et kõik meie korruse elanikud loomadega, aga me ise lihtsalt... Kui üht teist osariiki oli tabanud orkaan, toodi Chicago varjupaikadesse muudkui loomi. Seal oli nii kasse kui ka koeri. Läksin ka läbi, aga ei tekkinud seda tunnet, et see on minu koer,» räägib Lindpere. 

Varjupaika külastasid noored üha uuesti, et siiski leida see päris oma lemmik. Ühel hetkel märkasid nad nelja pisikest koera, kellest kolm klähvisid nagu tahaks märku anda, et on valmiks lemmikloomaks tulema. Kõige häälekam pesakonnast oligi Georgio, kes oli peremehe sõnul kõige memmekam ja keeldus teiste koertega ühest kausist söömast.

«Kui varjupaiga töötaja teda meile näitas, ütles ta kohe, et Georgio sööb ainult peost. Ja kui ta mu peost sõi, oligi ta juba praktiliselt meie oma. Kuigi siis hakkas ralli alles pihta. Kogu see dokumentatsioon, vaktsiinid, tasud jne. Pluss veel koertekool. Jah, koertekool. USAs ei saagi noort kutsut varjupaigast võtta, kui koertekool pole temaga läbitud. Kui läbid, saad diplomi ja pool õppetasust ka tagasi, aga kui ei, jääb koer varjupaika. Oi kus oli huvitav ja tegus aeg meie memmekast Georgioga,» räägib Lindpere kokkuvõtlikult, kuidas Georgiost pere liige sai.

Nüüdseks on koer juba nelja-aastane ja pole veel kordagi kuri olnud ega kedagi hammustanud. Lemmik on perega kaasas käinud eri riikides ning on asendamatu kaaslane. «Kui tuled pärast mängu koju ning kaotusekibedus on suur, siis viska oma väsinud keha vaibale ja ta limpsib sind pool tundi nii, et pole aega enam kaotusele mõeldagi. Ta on üks musitaja.»

Georgio käib perega kõikjal, välja arvatud juhtudel, kui ta läheb vanavanemate või tuttavate juurde n-ö komandeeringusse. «Talle meeldib külas käia ning ta ise saab alati otsustada, kas läheb või ei. Tema kott ripub esikus nagis ning kui on kusagile minek, siis kas ta läheb koti juurde ja haarab käppadega kotist või lebotab diivanil edasi ning jääb koju,» räägib peremees, kuidas pere laseb koeral nagu lapsel oma valikuid ise teha.

Foto: Erakogu

Joel usub, et Georgio tunnistab teda peremehena, sest lemmik teab hästi, et kui ta mingi jamaga hakkama saab, siis saab selle eest riielda. Seepärast hoidub Georgio targu igasugu tempudest. «Kõige rohkem kuulab ta minu sõna. Aga tal on kõik lemmikud, ja lemmikuid on ka võõraste hulgas. Kui kellelgi on vorsti lõhn küljes, siis ta on silmapilkselt Georgio parim sõber.»

Praegu naudib Georgio Joeli isa ja vennapojaga suvilas puhkust. «Varsti on ta tagasi ja siis vahime taas koos diivanil telekat ja vahetame lastel mähkmeid. Ta oleks parim lapsehoidja, kui saaks temaga ainult mingis keeles rääkida. Ta viitsib ka öösel tulla mähkimislaua äärde, kui mina tema asemel magaks.»

Loe veel: Marina Kaljuranna perel aitas kass mõista, et nad on koerainimesed