Põnev teada: kuidas kadunud lemmikloomad leiavad üles kodutee?

Koerad loodavad kodutee leidmisel oma heale haistmisvõimele. Foto: Mary Altaffer/AP/Scanpix

Mõni aasta tagasi üllatas USA loomasõpru koer Hanki lugu, kes kõndis maha umbes 18 kilomeetrit, et minna tagasi paika, mis oli talle mõni päev hoiukoduks olnud. Paljud taolised juhtumid köidavad inimeste meeli. Mother Nature Network kirjutab, miks õnnestub kadunud koduloomadel vahel kodu üles leida ka siis, kui vahemaa kodukohta on sadu kilomeetreid pikk.  

Hank, kes viidi hoiukodust päriskodusse, oli teel umbes kaks päeva, et jõuda tagasi hoiukoju, kus ta oli veetnud kõigest kuus päeva. Hoiukodu perenaise Rachel Kauffmani juurest sõidutati Hank tulevasse päriskoju autoga ning ta ei teanud täpset teed Kauffmani majani. Ometi oskas ta tagasi jõuda. 

Hanki juhtum on üks paljudest, kuidas lemmikloom on iseseisvalt kodutee jalge alla võtnud. 2013. aastal tegi kass Holly 322-kilomeetrisse rännaku, et jõuda sõna otseses mõttes Florida poolsaare ühest otsast teise. Nimelt oli West Palm Beachi linnas elav kass läinud kaduma reisi käigus, kui pere lemmik võeti kaasa Daytona Beachile. Rännak võttis loomal aega kaks kuud. See, et kass tõesti Holly oli, tehti kindlaks kiibi järgi. See tekitab küsimuse, kuidas loomad siiski kodu üles leiavad? 

Tõenäoliselt ei tule üllatusena teadmine, et koerad loodavad kodutee leidmisel paljuski heale ninale. 18-kilomeetrine teekond, mille Hank ette võttis, pole rännakuks nii pikk maa, eriti heale haistjale nagu koer. Lisaks ühele kindlale lõhnale kasutavad koerad kattuvaid lõhnu, et teekonda määrata. Võib-olla on õhus tunda tuttava inimese, looma või eseme lõhna, mis aitab sihi kindlaks määrata? 

Hiljuti jäid kaks šnautserit Inglismaal tihedas udus kadunuks. Perel õnnestus koerad aga vorstilõhnaga kohale meelitada. Kuidas see täpselt aset leidis, saab lugeda siit: Pere leidis kadunud koerad üles erilist, kuid lihtsat meetodit kasutades 

Kassid seevastu kasutavad suuna kindlaks määramisel maa magnetvälju, tehes seda umbes samaoodi nagu linnudki, kes on teel lõuna või põhja poole. Holly puhul arvavad teadlased, et ta kasutas arvatavasti oma sisemist kompassi ja sellest lähtuvalt valis suuna West Palm Beachi poole. Loota kompassile, hoida ookeani ligi ja muudkui kõndida, oli kõik, mis Hollyl vaja teha oli. 

Looma temperament mängib samuti kodu leidmisel rolli. Koer, kes kõnnib kilomeetreid, et koju jõuda, teeb seda, sest tahab jõuda omaniku juurde. Koera ja inimese vaheline side on väga võimas. Seevastu kass, kes on pika teekonna ette võtnud, on pigem tagasiteel tuttavale territooriumile. 

Teadlased arvavad, et inimesed ei peaks arvama, et loomad ongi nii võimekad, sest on palju loomi, kes koju kunagi ei jõua.

Mis puutub Hanki, siis tema pikk jalutuskäik tasus end igati ära ja ta jäigi Kauffmani juurde elama. Kauffmanil, kellel juba oli kaks koera ja kes pakkus ajutist hoiukodu veel ühele, ei olnud kavatsust noort lambakoera enda juurde päriseks võtta, aga ta sõnas alistunult, et ju see oli nii määratud.