Kas kaelkirjakutel on suurem oht saada välgutabamus kui teistel loomadel?

Foto: Sue Ogrocki/AP/Scanpix

Üldiselt on teada, et suurema tõenäosusega ohustab välgutabamus kõrgemaid objekte. Kuid kas see kehtib ka kaelkirjakute puhul, kes on teistest loomadest kasvu poolest kõvasti üle?

Täiskasvanud kaelkirjakud on keskmiselt 4–5 meetrit pikad ning neid on kõrge kasvu tõttu rohu ja põõsastega kaetud savannides kerge liikumas märgata. Ehkki on teada, et välk tabab suurema tõenäosusega kõrgemaid objekte, sest need on kõrguse tõttu välgu tekkekohale lähemal, ei ole kaelkirjakutega asi nii lihtne, kirjutab Live Science.

Tõepoolest, juhtumeid, kus kaelkirjakud on välgulöögi tõttu hukkunud, on looduses esinenud. Millalgi ajavahemikus 1996–1999 leidis Lõuna-Aafrikas ninasarvikute ja lõvide reservaadis Krugersdorpis aset juhtum, kus reservaadis elanud kolm kaelkirjakut said välgutabamuse ning kaks neist hukkus.

Teine teadaolev juhtum leidis aset 2003. aastal, kui välgutabamus tappis Floridas Disney loomapargis elanud kaelkirjak Betsy. See oli ainus omataoline juhtum loomapargis.

2011. aastal kirjutas elektriinsener Chandima Gomes Malaisias Putra ülikoolis uurimistöö, mis käsitleb loomade ja välgutabamuse seost. Selles täheldab Gomes, et suurema kerega loomad, kelle esi- ja tagajalad asetsevad teineteisest kaugel, on välgust põhjustatud vigastustele vastuvõtlikumad kehas tekkida võiva pinge tõttu.

Gomes toob välja, et kõrgema kasvu tõttu võivad nii kaelkirjakud kui ka näiteks elevandid olla vastuvõtlikumad välgutabamusele ka sel juhul, kui välk lööb näiteks lähedal asuvasse puusse.

Ehkki Gomese selgitustel on teaduslik põhjendus, on ilma tegelike arvudeta raske öelda, kas kaelkirjakud on välgutabamusele altimad kui teised loomad.