Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas käituda olukorras, kui laps tahab lemmiklooma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Lapse hetketuju peale ei maksa lemmiklooma võtta.
  • Hamstrid ja kalad on väiksesse linnakorterisse sobivad lemmikud.
Koerasportlane Kairi Viherpuu koos 10-aastase Apollon Von Team Endrefalvagaga 2015. aastal, mil üheskoos saavutati Saksa lambakoerte Peaerinäituse veteranide üldvõit. | FOTO: Alari Kivisaar

«Võtame kassipoja! Või hamstri või küüliku, merisea või kilpkonna, nad kõik on nii nunnud! Suvilas on looma kerge pidada ka!» Mõni hellahingeline ema-isa ei suudagi lapse soovidele vastu panna, kuni sügisel saabub karm teadmine, et linnas pole lemmikloomaga midagi peale hakata.

Vahel nõustuvad lapsevanemad, kes pole valmis lapse soovil kassi või koera võtma, mõne väiksema loomaga, arvates, et sellega pole erilist vaeva ja muret ja et küllap saab laps ise karvakera eest hoolitsemisega hakkama. Osa lapsi on hoolsamad, osa lohakamad – aga kokkuvõttes vastutab majja võetud looma eest ikkagi täiskasvanu.

Tartus elav kunstnik Pille Tammela on loomadega üsna palju kokku puutunud. «Minu lapsepõlvekodus oli alati koer – reeglina väike, aga ikkagi,» meenutab eluaegse mesiniku tütar ja nüüd ise kahe tütre ema. «Maal vanaema juures olid igasugused muud loomad ka. Seetõttu on mul loomavajadus hinges ja meie kodus ikka lemmikuid peetud.»

Mõnda aega kasvasid Tammela peres liivahiired. «Nende tegemisi oli põnev jälgida, aga pärast esimesi hiiri otsustasime kassi ja koera kasuks. Et oleks, keda kaisutada ja paitada,» räägib naine. «Loom, eriti koer, on lisaks rõõmustamisele ja kohustustele ka täiskohaga terapeut peres. Tõugu kaalusime kaua ja põhjalikult, et saaks ikka see õige. Nüüd oleme juba tosina jagu aastaid elanud koos kahe haskiga,» selgitab Tammela.

Kunagi sai meil laps vastutustunde harjutamiseks merisea, kes pidi elama kõige rohkem viis aastat, aga lõpuks elas vist kolmteist.

Merisiga, kes elas «plaanitud» viie aasta asemel kolmteist

Saue vallavanema Andres Laisa Tartu lapsepõlvekodus elas õige mitu looma. «Madudest ja ämblikest hamstrite, lindude ja koerteni. Mõned said metsast koju toodud, aga vahel juhtusid nad meie juurde muud moodi,» meenutab Laisk. «Minu meelest võiks mingi loom ikka majas olla, aga lapse hetketuju peale küll kedagi võtta ei maksa. Kunagi sai meil laps vastutustunde harjutamiseks merisea, kes pidi elama kõige rohkem viis aastat, aga lõpuks elas vist kolmteist. Lapsest jõudis vahepeal saada noormees, kel hoopis muud huvid kui merisea pidamine.» Täiskasvanud poja ja kolmeaastase tütre isa lisab, et nüüd peavad nad «suhteliselt hooldevaba» ja taltsast kassi, kes õpetab väikelapsele, mida võib loomaga teha ja mida mitte.

Saue vallavanema Andres Laisa 3-aastane tütar Amelie ja 5-aastane Zimba. Need kaks on õpetatud teineteise soove austama. / Erakogu

Kolme lapse emal Mari Kuljusel olid lapsepõlves hamstrid ja kalad – väiksesse linnakorterisse sobivad lemmikud. «Minu lastel on olnud liivahiired ja praegu elab meiega kilpkonn, kes oli mu abikaasal juba lapsena,» räägib Kuljus. «Leiame, et kui lapsel on loom, siis tuleb tal ka tema eest hoolitseda, vanemad omakorda peavad olema võimelised hindama, millise loomaga laps toime tuleb. Meil tahetakse praegu kangesti koera, aga kuna reisime palju, siis on peamine mõttekoht see, kuidas korraldada tulevikus elu nii juhul, kui koer peab sel ajal maha jääma, kui ka siis, kui ta reisile kaasa võtame.»

Ei maksa kohe järele anda

Sportkoera klubis treeniv Kairi Viherpuu, kes on käinud oma lemmikuga kahel korral koguni maailmameistrivõistlustel, paneb kõigile südamele, et mingil juhul ei tohi lapse koera-soovile kohe esimese hooga järele anda. «Selleks, et aru saada, kas lapsel koera eest hoolitsemiseks püsivust jätkub, peaks ta soov sama püsiv olema,» ütleb Viherpuu. «Mina unistasin oma esimesest koerast tervelt kaks aastat, aga sain hoopis esimese akvaariumi ja mõne aasta pärast hamstrid. Koeraomanikuks sain alles 11-aastaselt, kui mu vanemad olid veendunud, et ma tõepoolest seda väga soovin.»

Sestpeale on Viherpuul olnud neli Saksa lambakoera. «Ühega neist tulime mitu korda Eesti meistriks koeraspordi eri aladel ja käisime kaks korda edukalt maailmameistrivõistlustel. Oma lapsi olen kasvatanud põhimõttel, et vanuse lisandudes kasvavad ühtviisi nii sõnaõigus, kohustused kui ka vastutus.»

Kommentaar
bioloog ja loodusringide juhendaja Marco Saluste

Enne ükskõik millise looma võtmist tasub väga hoolega järele mõelda, kas ollakse valmis temaga tegelema ka aastate pärast. Mitte kunagi ei tohiks võtta ka hamstrit ega merisiga kui «lihtsamat alternatiivi» kassile või koerale. Iga loom on küllalt suur vastutus ja kohustus ka täiskasvanule endale, kaugeltki kõik ei ole selleks võimelised ega ka mitte seesmiselt valmis.

Ma ise kaaluksin enne igasuguse looma – kui me mõtleme looma all imetajaid – võtmist tõsiselt, kas olen valmis temaga tõepoolest tegelema. Lapsed tüdinevad tihtipeale kiiresti. Ilmselt alustaksin katsetamist, kas laps sobib loomaomanikuks, hoopis kaladest. Mustlaik-kiriahvenate (Cichlasoma nigrofasciatum) paar näiteks oleks suurepärane. Esiteks on nad väga vähenõudlikud, 15–20-liitrine akvaarium pole kuigi suur väljaminek ja selle aja leiab ikka, et kuus korra kolmandik veest ära vahetada. Aga nende sotsiaalne käitumine, pulmamängud, lõimetishoole – see on klass omaette ja põnev jälgida. Samuti pole kaladest vabanemisega miskit probleemi, akvaristide foorumid on siin märksõna.

Kui aga rääkida koerast või kassist, siis on väga oluline, kuhu ta kahe nädala, kuu või aasta pärast panna ja kes tema eest hoolitseb. Suvel maal võib koer ju hea mõte tunduda, lapsel tegemist ja puha, ent milline tundub väljavaade sügisel Mustamäe neljanda korruse 40-ruutmeetrises korteris eranditult igal hommikul pool tundi varem ärgata, et lapse koera jalutada?

Kõigele vaatamata arvan, et mingi loom võiks lapsel siiski olla. Olgu või kala, aga päris. See aitab luua kontakti reaalse maailmaga ja mõista, et elus asjal ongi üks elu.

Karlssoni raamatust tuttava Väikevenna kombel ihaldatud koerakutsikat ma lapsele kindlasti ei keelaks, ent täiskasvanuna peaks meist igaüks teadvustama, et sa vastutad alati – Exupéry «Väikese Printsi» Rebase tõdemus – selle eest, kelle sa oled taltsutanud. Ka oma lapse tegemiste ja tegematajätmiste eest!

Enne looma perre võtmist tuleks mõelda:

  • Kas mu kodus on koht looma jaoks?

  • Kas ja kui palju on mul aega, mina olen ju täiskasvanu ja vastutan.

  • Kas mul on raha looma jaoks – vaktsineerimised, toit jms?

  • Kas mu pere tervikuna on valmis veel ühe pereliikme lisandumiseks?

Tagasi üles