Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Haigused, mille koeraomanikud võivad lemmikult saada ja kuidas seda vältida

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: David Cheskin/PA Wire/PA Images/Scanpix

Tänapäeva koer elab inimesega lähikontaktis. Sööb enamasti köögis ja magab samas toas. Sageli isegi samas voodis. Maailmas on aga teada üle saja nakkuse, mille inimene võib saada otse loomadelt, loomade väljaheidetega saastunud toidust või veest ning mida levitavad putukad, kes loomadelt saadud nakkust edasi kannavad.

Suur osa loetletutest on küll levinud eksootilistes maades, aga tänapäeval reisivad inimesed nii üksi kui lemmikloomadega, seega oleks mõistlik neid riske siiski teada. Haigusi, mis kanduvad inimeselt mõnele teisele selgroogsele või vastupidi, nimetatakse zoonoosideks.

Kõige ohtlikum loomade ja inimeste ühine nakkushaigus on marutaud. Eestis on hetkel ametlikult marutaudivaba maa, aga idapiiri taga esineb seda väga ohtlikku haigust endiselt rohkesti. Seetõttu on koerte marutaudivastane vaktsineerimine endiselt kohustuslik. Marutaudi viirus ründab närvisüsteemi ning haigus lõpeb alati surmaga.

Tuntuim inimese ja koera ühine haigus on ilmselt kassihaigus ehk pügaraig (Trichophyton ja Microsporum spp.) Selle seenhaiguse (dermatofütoosi) tagajärjel tekivad nahal ümmargused laigud. Pähe võib tekkida sümmeetriline karvutu laik. Inimesel need enamasti ka sügelevad. Koeral mitte.

Bakterite poolt põhjustatud haigustest võiks nimetada leptospiroosi, kampülobakterioosi ja salmonelloosi.

Leptospiroos (Leptospira spp.) on bakteriaalne haigus, mille koerad saavad bakteritega saastunud keskkonnast, näiteks juues, ujudes või jalutades saastunud veekogus, harvemini nakkuskandjatelt loomadelt otsekontakti teel.

Inimene võib saada nakkuse otse (saastunud veekogu, näriliste poolt kahjustatud toit) või haigestunud koera käest, kui puutub kokku haige looma uriini või süljega. Haigus võib kulgeda kergekujuliselt ja märkamatult, aga võib esineda kõrge palavik, peavalu, külmavärinad, valud, oksendamine, kollatõbi, kõhuvalu, kõhulahtisus, lööve. Ilma ravita tekib neerupuudulikkus, meningiit, maksakahjustus, hingamisseiskus ja surm.

Kampülobakterioos on haigus, mis esineb peamiselt lindudel. Peamisteks nakkusallikateks ongi saastunud veekogud ja nakatunud lindude liha. Kui koer sööb sellist liha, siis väljutab ta roojaga nakkusohtlikke baktereid, mis võivad nakatada inimest. Tavaliselt paraneb küll paaripäevane kõhulahtisus inimesel iseenesest, aga võivad tekkida kõrvalnähud silmapõletiku või liigesepõletiku näol.

Salmonelloos (tekitaja Salmonella spp.) saadakse enamasti saastunud toidu või tooreste munade söömisel. Inimestel tekib kõhulahtisus, palavik, kõhukrambid 12-72 tundi peale nakatumist. Nakkuse võib saada ka lemmikloomadelt, enamasti kokkupuutel roojaga. Koer tavaliselt ise salmonelloosi kliiniliselt ei põe, küll aga eritab roojaga nakkusohtlikke baktereid. Seda peab kindlasti silmas pidama, kui antakse koerale toortoitu, näiteks toorest kana.

Muudest bakteriaalsetest nakkustest mainitakse veel helikobakterioosi, listerioosi ja jersinioosi, aga neid esineb oluliselt harvemini.

Parasitaarhaigusi võivad põhjustada nii ainuraksed parasiidid kui ümar- ja pealussid.

Ainuraksete poolt põhjustatud haigustest peamised on giardioos ja krüptosporidioos. Koerte haigustumist põhjustavad Giardia lamblia ja Giardia intestinalis ja kuigi kirjanduse andmetel põhjustab inimese haigestumist vaid Giardia duodenalis, ollakse siiski arvamusel , et ristnakatumine on võimalik. On väga tüüpiline väikelaste kõhulahtisuse tekitaja. Sageli esineb asümptomaatiline vorm. Tavaliselt kulgeb ägedalt 1- 2 nädalat, aga võib esineda ka krooniline kõhulahtisus isegi paar aastat. Inimesed nakatuvad tavaliselt giardiatega saastatud vett juues, aga pole välistatud ka lemmikloomade osa nakkuse juures.

Eosloom Cryptosporidium parvum põhjustab kõhulahtisust koertel, kassidel, närilistel, vasikatel ja inimesel. Nakatusallikas on haige looma roe. Sageli on haigus kerge ja iseparanev. Võib esineda palavik, kõhulahtisus – ja valu. Haigus on tõsisem väga vanadel ja väga noortel ning immuunpuudulikkusega inimestel.

Ümarussidest esineb meil peamiselt solkmeid. Peaaegu kõigil kutsikatel on solkmed. Roojas võivad solkmemunad püsida nakatumisvõimelistena aastaid. Kui inimene solkmemuna alla neelab, liigub munast arenenud larv (larva migrans) soolestikust kudedesse ja jääb sinna peatuma. Silma jõudnud larv võib põhjustada pimedaks jäämist. Seda esineb Eestis üliharva, aga tegemist on inimkonnas enamlevinud infektsiooniga, mida kohtab sageli soojemate maade vaese elanikkonna seas.

Ümarussidest ohustavad inimest veel strongüloidid ja kidakärssussid (Ancylostoma spp.), kes võivad tungida läbi naha ja tekitavad jalgade sügelust. Dirofilaria repens, mis ei tekita koeral tavaliselt mingit kliinilist pilti, kasutab inimest vaheperemehena ning tekitab nahaaluse kühmu, mille sees on noor parasiit, kes satub sinna verd imeva sääse kaudu. See parasiit ei nakku otse koeralt inimesele, vaid vaheperemeheks on sääsk. On vaja üsna kõrget temperatuuri, et parasiit areneks sääses nakatumisvõimeliseks. Samamoodi võib koeralt noorvormi saanud sääsk nakatada inimest ka südameusstõvega (Dirofilaria immitus), aga see parasiit pole õnneks Eestisse veel jõudnud.

Paelussidega nakatumine toimub tavaliselt toore liha või kala söömisel. Koeraviigi (Dipylidium caninum) võib aga saada kui kogemata alla neelata koera seljas pesitsev kirp, kelle sees on paelussi larv. See larv võib inimese sees samasuguseks ussiks areneda nagu koera soolestikus (kuni 50 cm).

Väga ohtlikud on ehhinokokid (Echinococcus granulosus ja Echinococcus multilocularis), kes pesitsevad koera või rebase soolestikus. Munad satuvad roojaga väliskeskkonda ja võivad sattuda inimese seedetrakti (näiteks saastunud marju süües). Munadest vabanenud vastsed tungivad sooleseina veresoontesse ning liiguvad erinevatesse organitesse, peamiselt maksa, kus moodustuvad hüdatiidtsüstid ja areneb raske haigus — hüdatidoos ehk ehhinokokoos, millel on kaks vormi: tsüstiline ehhinokokoos — tekitaja E. granulosus ja alveolaarne ehhinokokoos — tekitaja E. multilocularis.

Ehhinokokoosile on iseloomulik väga pikk peiteaeg, 5-15 aastat! Seetõttu on raske kindlaks teha kus ja millal toimus nakatumine. Eestis on inimesel seda haigust diagnoositud väga harva.

Samalaadsed tsüstid võivad tekkida inimese ajju, kui koera paelussi (Taenia multiceps) muna sattub soolestikku, tungib läbi sooleseina ja kandub vereringega kesknärvisüsteemi. Inimese paeluss (Taenia solium) käitub täpselt samamoodi koera suhtes.

Bakteriaalsed haigused nimega borrelioos (tekitaja Borrelia spp.) ja anaplasmoos (Anaplasma spp.) ning viiruslik puukentsefaliit ei nakku küll otse loomalt inimesele, aga koeraga kaasa tulnud puuk võib valida oma ohvriks hoopis inimese. Koerad on borrelioosi ja anaplasmoosi nakkuse suhtes hoopis resistentsemad kui inimesed ja puukentsefaliiti nad praktiliselt ei põegi.

Samamoodi võib kirbuhammustuse kaudu saada katku, mida tänapäeval esineb küll kordades vähem, kui kaugel keskajal. Aga näiteks isegi Ameerika Ühendriikides (California, Arizona, Colorado ja New Mexico osariikides) raporteeritakse aastas inimestel umbes 10 katkujuhtumit. Need on küll enamasti seotud rottidega, aga võivad olla põhjustatud ka kirbuhammustusest, kokkupuutest jäneste, oravate, hulkuvate koerte ja kassidega.

Kui juba jutt eksootilisematele haigustele läks, siis peaks ära mainima ka siberi katku ehk antraksi,  mille suhtes koer on üsna  resistentne ja võib põdeda vaid kerge palaviku ja kurgu ning keele tursega. Hammustusega on võimalik haiguse edasikandumine inimesele, kes saab hammustuskohale nekrootiliseks haavandiks laieneva vistriku. Harvem esineb üliohtlikku kopsuvormi.

Ka koera suu normaalse mikrofloora hulka kuuluvad pastörella bakterid võivad hammustushaavas tõsise infektsiooni tekitada. Viimsel ajal on hakatud rääkima bakterist nimega Capnocytophaga canimorsus ja cynodegmi mida leidub koerte süljes ja mis võib haava sattudes tekitada nõrgenenud immuunsusega inimesel tõsise surmaga lõppeva põletiku.

Nakatumise vältimiseks:

Kätepesu — alati peale koera või kassiga suhtlemist, alati enne sööki või söögitegemist;

Korrapärane koera kontroll loomaarsti juures, korrapärane vaktsineerimine ja parasiiditõrje;

Koristada õues, tänaval ja parkides oma koera väljaheited;

Mitte mängida agressiivseid mänge. Vältida hammustusi ja kriimustusi. Kui koer juhtub hammustama, pesta hammustuskohta kohe vee ja seebiga;

Ei tohi lubada lemmikloomadel juua tualetipotist ega maiustada teiste loomade või inimese roojaga;

Välismaal käinud või välismaalt toodud lemmikloom võib kaasa tuua haiguse või parasiidi, kelle olemasolust meil aimugi ei ole. Lemmikutega reisimisel või eksootilistest maadest loomade adopteerimisel peab täitma kõiki veterinaareeskirju ning püüdma endale selgeks teha missuguseid täiendavaid profülaktilisi meetmeid oleks otstarbekas rakendada;

Peab mõtlema ka sellele, et hoopis inimene võib nakatada looma, näiteks tuberkuloosi või salmonelloosi;

Kui soovite anda oma lemmikloomale toortoitu, siis peate arvestama, et toores liha (eriti linnuliha) võib olla saastunud salmonellade või kampülobakteritega, mis ei pruugi küll teie loomal haigestumist esile kutsuda, aga või olla nakkusallikaks hoopis teile. Nakkuse võib saada liha töötlemisel, sellega saastunud vett või toitu tarbides, aga nakkusohtlikud on ka sellist liha söönud loomade väljaheited.

Nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed peavad kahekordselt ettevaatlikud olema. Mitte lubada lemmikloomadel lakkuda nägu ega haavu, tuleks vältida kokkupuudet loomade väljaheidetega ning mitte tegelema loomadega, kel on kõhulahtisus;

Hoolimata sellest, et inimestel ja loomadel on üsna palju ühiseid baktereid, ei ole taudirisk Eestis eriti suur. Suurem oht haigestuda on nõrga vastupanuvõimega inimestel ning kaugetele maadele kaasa võetud lemmikloom võib sealt ohtlikke haigusi kaasa tuua.

Tagasi üles