/nginx/o/2017/05/19/6680161t1h8a70.jpg)
Lemmikloom võetakse lennukisse kaasa üldiselt harva, sest see on katsumus nii tema omanikule, lennukit teenindavale personalile kui ka loomale endale.
«Kogemusi on mitmesuguseid. Olen kohanud väga mõistvaid pardateenindajaid, kes on hea tuju ja vastutulelikkusega teinud lennureisi nii mulle kui ka Johnsonile meeldivaks, kuid vahel on peale hüpatud, et koera koht on istme all. Saan aru, reeglid. Kuid reeglitele saab läheneda ka inimlikult,» meenutab Pille Jürgen-Vaaderpass oma reise chihuahua Johnsoniga.
Pille elab ja töötab Tenerifel ning seetõttu on nii temal kui ka Johnsonil tekkinud ühine lennuharjumus. «Eks ma paitan ja rahustan teda, kuid ise olen ju kogu aeg tema juures, seegi lisab turvatunnet,» mainib ta.
Pille sõnul tekib Johnsonil siiski väike ärevus, kui on aru saada, et läheb reisiks. Selles suhtes pole vahet, kes tegemist on looma või inimesega. Kerge reisipalavik tekib ühel või teisel moel mõlemal. Oleks jumal loonud inimesed ja loomad lendama, oleks neile antud tiivad. Lennuki keskkond on organismile võõras ning loomad tunnetavad seda hoopis tugevamalt kui inimesed. Väikeloomadel on siiski rohkem vedanud, sest nemad saavad kindlust kas või peremehe paist lennuki salongis. Suuremakasvuliste omanikud peavad lootma looma tervele närvisüsteemile, sest need loomad peavad lastiruumis üksi hakkama saama.
Lisaks ei pruugi kõik reisijad vaimustuses olla, kui istme alt märg ninake seeliku alla ronib.
Pille hoiab oma kutsaga reisides temaga tihedat emotsionaalset sidet pilguga ja vahel pai tehes, ning kui perenaine on rahulik, on rahul ka Johnson. Kui palju kutsa lennureisi naudib või võtab ta seda nagu paratamatust, teab vaid tema ise.
Seda rohkem võib mõista nende reisijate murelikkust, kelle lemmikloomad peavad paraku reisima eraldi. Lemmikloomade vedu on rangelt reguleeritud IATA (rahvusvaheline tsiviillennunduse assotsiatsioon) eeskirjadega ning mingit reeglitest kõrvalehiilimist need ei luba – seda nii loomade endi kui ka teiste reisijate huvides. Kui loom kaalub rohkem kui kaheksa kilo, kui tema puur ei mahu eesmise istme alla, siis pole parata: loom viiakse koos puuriga lastiruumi ning omanik näeb teda taas sihtkoha pagasiterminalis.
Kes haugatas?
Lennuki pardal töötades oli tavaline, et lennul Malagasse jäi nii mõnigi reisija lennukisse saabudes kambüüsi seisma, mitte ei läinud oma kohale. «Mul on koerad kaasas, aga kas nad on ikka lennukisse toodud?» päriti murelikult. Stjuuard aga ei näe lastiruumi. Polnudki muud teha kui küsida perroonikorraldajalt või kaptenilt, kuidas lood on. Vahel polnud sedagi muret, sest lastiruumist kostis salongi paar reibast haugatust, kui loomad üksteist tervitasid. Tavaliselt rahunes reisija alles siis, kui oli veendunud, et lemmik on samuti pardal. Malaga on nimelt sihtkoht, kuhu näiteks Helsingist reisib kõige rohkem loomi, sest pererahvas veedab oma talved sõbralikuma kliimaga Lõuna-Hispaanias.
«Kas tal on seal ikka hea olla?» kõlas tavaliselt järgmine küsimus. Raske öelda, sest endal lastiruumis puuris reisimise kogemust pole. Jääb vaid uskuda, et pole hullu, sest loomad on väljudes kõik tervise juures ja enam-vähem normaalses tujus. Eks peremehe taas nägemine teeb tuju paremaks ja laseb unustada võõrad ja imeliku sagedusega hääled, kui mootorite vilin muudab pidevalt sagedust, sisse või välja tõmmatavad telikud kolksuvad imelikult ning kohati tekib vibratsioon, mida maa peal ei tunne. Loomade meeleelundid on tunduvalt tundlikumad kui inimestel. Jääb vaid loota, et loom on terve närvisüsteemiga ning omanik konsulteerinud veterinaariga. Tänapäeval on olemas spetsiaalsed preparaadid, n-ö loomade reisitabletid, mis aitavad lennureisi sujuvamaks teha. Rahustuseks võib öelda, et loomad reisivad alati ninaosa lastiruumis, kus vibratsioon ja mootorite heli on nõrgem. Eks tea ju sage reisijagi, et isegi salongi tagaosas on müra tugevam kui ees. Samuti on esimene lastiruum soe ja valgustatud ning rõhk sarnaneb salongi rõhuga.
Karmimad reeglid kui inimestel
Loomade transpordil on kindlad reeglid väheste eranditega. Kui lemmikloom tuleb kaasa salongi, siis istub ta koos peremehega üldjuhul tagumises reas. Ajal, mil allergia on inimeste tavaline seisund, maandab see natuke riske. Allergeen ei ohusta ees ja taga istuvaid reisijaid, vaid ainult eelmisi istmeridu, ning vajadusel tuleb ümber paigutada vähem reisijaid. Looma häälitsemise puhul levib hääl ka vähemate inimesteni.
Üks reegel on aga kindel: loom peab terve lennu vältel olema puuris. Põhjuseid on palju. Üks nendest taas allergeen. Kui loom on istmel, siis järgmisel lennul võib mõni koera või kassi karvadest allergiahoo saada. Teiseks võib loom harjumatus keskkonnas plehku panna. Kui uksed on veel lahti, saab looma lennuväljal taga ajamisest tõeline märulifilm. Õhus on kergem, kuid lemmiku püüdmine istmeridade vahelt ja alt pole ka kõige meeldivam tegevus. Lisaks ei pruugi kõik reisijad vaimustuses olla, kui istme alt märg ninake seeliku alla ronib.
Kui lemmikul on näiteks pea puurist väljas, vaatab personal sellele tavaliselt läbi sõrmede, sest üldiselt ollakse empaatiavõimelised ning enamasti ka loomaarmastajad. «Jah, eks ma olen selle puurireegli vastu natuke patustanud,» tunnistab Pille Jürgen-Vaaderpass. «Üks kord juhtus küll olema väga järsk pardateenindaja, kes mulle lausa peale hüppas.» Tookord tahtis Pille natuke Johnsoni keelt kasta, aga veega peab olema ettevaatlik. Pikemate lendude puhul pole ju võimalik koera pissitada, samas tekib loomal õhus dehüdratsioon nagu inimestelgi.
Kord tuli lennukisse imearmas retriiver ning võttis istet esimeses reas peremehe jalge vahel. Kogu meie kollektiiv oli lummatud ja esimene emotsioon ongi vee pakkumine. Kõik teised saavad teeninduskärult midagi, aga tema ei saa… Patsutama ja sügama kutsub selline kutsa loomulikult ka ning personal heldib rohkem kui tavareisijate puhul. Kuid ei! See oli taas erandjuhus. Selline priviligeeritud transport on lubatud teenistuskoerade puhul, ja kõnealune retriiver oli pimeda saatekoer. Tal oli parem reisimisharjumus kui mõnel inimesel, teadis oma rolli, oli väärikas ja vähenõudlik. Patsutada teda siiski ei tohi, sest loom on tööl. Sama kehtis näiteks pommikoerte kohta, kes sõitsid kord kolmekesi tagareas istudes missioonile.
Raudne reegel on see, et koos ei tohi sõita looduslikud vaenlased. Kaslased ja koerlased koos ei reisi, sest kummagi närvisüsteemile oleks pikem lend paras katsumus. Kui nad juhtuks salongi kokku, siis ilmselt satuks löögi alla ka kaasreisijate närvisüsteem. Küll on aga rahulikult koos sõitnud minisiga ja väiksem kutsu. Kuna reegleid ja erandeid on palju ning konkreetsetes olukordades võivad need vastuoludeks põimuda, soovitatakse lemmikloomadega koos reisides piletid broneerida lennufirma klienditeeninduses või reisibüroos.
Argo Kasela on endine ajakirjanik ja stjuuard, praegu reisikorraldaja, giid ning lennunduse argipäevast jutustava raamatu «Taevakirju» autor.
/nginx/o/2017/05/19/6680171t1hea4a.jpg)
Kass-maailmarändur
Jutustab Kairi Leivo, folkmuusik, ansambli Naised Köögis liige.
See oli mitu aastat tagasi, kui töötasin Moskvas Eesti saatkonnas pressi- ja kultuurisekretärina.
Kass Kutsuga Venemaale kolimine läks lihtsasti: istusin aga Helsingis rongi, Kutsu jalutas kupees ringi, vaatas aknast välja, luges telefoniposte ja kräunus öö läbi. Keegi ei küsinud talle vormistatud passi, vaktsineerimistunnistust ega kiibi olemasolu. Isegi tollitöötajad ei astunud sisse, kuna teati, et seal on «diplomaatiline kass».
Venemaalt tagasi tulime lennukiga. Läksime Šeremetjevosse varakult, loomulikult olin ostnud kassile lennukipileti, mis maksis tollal 1500 rubla, et saaksin ta salongi kaasa võtta. Loomulikult olin käinud ka veterinaararsti juures ning vormistanud talle vaktsineerimist tunnistava sertifikaadi.
Astusin lennule registreerimise leti juurde, esitasin nii enda kui ka kassi piletid, kuid seal selgus, et «rohelist paberit» ei ole. Selgus, et Venemaalt kassi väljaviimiseks on vajalik paber, kus peal loomaarsti tempel, aga «õnneks», nagu teatas check-in’i tädi, saab templi Šeremetjevo lennujaama keldrikorruselt kusagilt tagumisest nurgast, kus «õnneks» töötab üks arst.
Läksin siis seda arsti otsima, kassi transpordikott, torupill ja kohver käes ning kandlekott seljas, sest asju ei saanud veel ära anda, kuna meid polnud lennule registreeritud. Maandusin higisena veterinaararsti ukse taha, kus oli juba neli kassi järjekorras. Ootasin pool tundi, ise mõtlesin, et kui seda rohelist paberit ei saa, on mu kojukolimine ilmselgelt takistatud. Et seekord siis ei koli.
Ent saingi kabinetti sisse ja arst, kes ei tundnud kassi vastu üldse huvi, vaatas mulle mõistvalt otsa. Võttis kakskümmend dollarit ja ulatas mulle lahkel ilmel rohelise paberi.
Kappasin taas lennule registreerima, ulatasin võidukalt rohelise paberi, aga check-in’i tädi ütles, et kuigi mul on kassipilet olemas, tuleb tema pardakaardi saamiseks maksta 700 rubla ning osta see Aerofloti kassast. Jälle kass, kohver, torupill ja kannel selga ning otse kassasse, sest enam polnud vaidlemiseks aega – pardaleminekuni jäi viisteist minutit. Higist leemendades viskasin letile 700 rubla, kablutasin taas lennule registreerimisele ning kõik läks väga hästi.
Lennukis hingasin sügavalt sisse, ise endiselt üleni higine. Onu minu kõrval oli suurem kui mina ja kassi kandekott kokku, pressisin ennast akna alla, sest enam millegipärast ei lugenud, et olin ka kassile pileti ostnud – saime vaid ühe koha ja pidin looma süles hoidma.
Võtsin klaasi veini ja loomulikult pasandas Kutsu kasti pidulikult täis, kuna teda oli kaks tundi loksutatud, lisaks veel tund aega lennujaama sõidutatud pluss stress, sest kassidele ei meeldi kolida.
Nii hoidiski kogu ülejäänud lennukitäis inimesi kogu reisi vältel nina kinni. Mõne aja pärast, kui hais hakkas ka äriklassi tungima, tõi stjuardess mulle lahkesti tualettpaberit hunniku katmiseks. Paks onu minu kõrval lihtsalt vaikis.
Praegu on Kutsu juba 14-aastane, püüab õues hiiri ja vist ei taha eriti kolida. Ta ju elu jooksul kolinud Võrumaalt Tallinnasse, Tallinnast Helsingisse, Helsingist Moskvasse, Moskvast Tallinnasse ja Tallinnast Viljandisse. Tõeline kass-maailmarändur.
Mida peab loomaga lennukis reisides teadma
Mauri Saarend, Estraveli lennupiletite müügidirektor
Riigid ei pruugi otseselt kehtestada reegleid loomade transportimisele lennukis, vaid pigem loomaga riiki sisenemisele (millised dokumendid ja vaktsineerimised on nõutud, kas on vajalik karantiin jmt).
Lennutranspordi kohta kehtivad nõuded kehtestab konkreetne lennufirma lähtuvalt eelkõige lennuohutusest (näiteks näriliste vedu salongis on enamasti keelatud).
Looma võib lennukis vedada kolmel moel:
- reisijasalongis vastavas eraldi kotis. See on parimal juhul tasuta, aga vajab eelnevat kooskõlastamist lennufirmaga ja kehtib tavaliselt ainult väiksemate kasside ja koerte puhul,
- äraantavas pagasis. Vajab looma suurusele vastavat transpordipuuri ja selle eest tasutakse samadel põhimõtetel nagu ülekaalulise pagasi eest. Seda ka juhul, kui reisijal muud pagasit ei ole,
- kaubasaadetisena (air cargo). Sellisel juhul reisib loom peremehest eraldi ja teda käsitletaksegi kui õhu teel saadetavat kaupa. Maksmine vastavalt teenusepakkuja hinnakirjale.
Loom peab olema kiibistatud, vaktsineeritud ja omama lemmikloomapassi. Täpsemat infot leiab aadressilt http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=967.
Lemmikloomadega lendamist tuleb ette väga harva ja enamasti on tegemist juhtudega, mil tööga seotult minnakse teise riiki pikemalt elama. Tavaliselt toimub see Euroopa Liidu piires, aga oleme vormistanud ka lemmikloomadega reisimist Põhja-Ameerikasse. On olnud juhtumeid, kus inimene toob endale välismaalt mõne haruldast tõugu kutsika ja lendab temaga koos ainult tagasisõidul.
Laevaga reisimine on lemmikloomadega veidi lihtsam ja lähiriikidesse reisitakse koos loomadega üsna sageli. Tuleb arvestada, et ka laevaga Soome sõites peab lemmikloomal olema pass ja pilet.