Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Paljud inimesed omavad koerateraapiast väärarusaama

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Nii nagu on tekkinud soola-, lõhna- jm teraapiad, on levinud ka koerateraapia.
  • Niisama koera paitamine ja patsutamine ei tähenda mingit koerateraapiat.
  • Eesti teraapiakoerte omanikud jagunevad Tšehhi, Poola ja Venemaa leeri vahel.
  • Ei saa välistada, et teraapia pähe pakutakse lihtsalt koos koeraga aja veetmist.
FOTO: pixabay.com

Kõikvõimalike ultramoodsate ja imet tõotavate teraapiate kõrvale on Eestis tekkinud ka koerateraapia. Aga olge sellega ettevaatlikud. Vaadake, et te tüssata ei saa! (Pst, olgu saladus reedetud: koerateraapiat pole tegelikult olemas.)

Maarika Antonov tahab peagi kaheseks saava kuldse retriiveri Lordyga ainult ja üksnes parimat, kuid selleks, et lastele head teha, ei piisa Eestis, nagu ta on mõistnud, pelgalt tahtmisest. Mis sest, et väiksed poisid-tüdrukud naudivad seda, mida Lordy oma perenaisega neile pakub. Antonovile läheb endalegi hinge, kuidas tema koer suudab tuua ka kõige õnnetuma lapse silmadesse sära ja soojuse. «Koer vaatab lapsele otsa ja lapsel ununeb kõik halb,» toob ta näite. «Laps saab öelda koerale kõike ega pea kartma, et koer talle midagi halvasti vastu ütleks.»

Alushariduse pedagoog ja mänguterapeut Antonov tegeleb Jõhvi lasteaedades nii hinge- kui ka käitumisprobleemidega, lisaks erivajadustega lastega. Mullu sügisest on ta võtnud iga nädal kolmel päeval appi kuulekuskoolituse läbinud Lordy. Aga just heleda pehme karvaga Lordy kaasamine, nagu Antonov on teada saanud, ongi tekitanud probleemi.

Ei, küsimus pole selles, et kellelegi Jõhvi umbes viiesaja lasteaialapse vanemaist Lordy ei meeldiks. Antonov on lasteaedade hoolekogus oma tegevusest aru andnud ning keegi, kinnitab ta, pole vastu olnud. Samuti on Lordyga pakutava mänguteraapia heaks kiitnud nii lasteaedade kui ka valla haridusjuhid, lausub ta.

Levinud on arvamus, et teraapiakoer on nagu padi või vaip, kes lamab lapiti maas ja keda siis kõik paitavad või patsutavad.

Probleem peitub selles, et Eesti abi- ja teraapiakoerte ühing ei pea õigeks, kui mänguteraapiasse väikelastele, mida pakub Antonov, on kaasatud koer, keda käitumisspetsialist ei ole eksamineerinud ja tunnistanud turvaliseks. Abi- ja teraapiakoerte ühing, mida juhib stilisti ja moekunstnikuna tuntud Maarja Tali, Eesti ilmselt kuulsaima lugemiskoera Susi perenaine, on võtnud nimelt eesmärgiks luua kord majja, milliseid koeri võib teraapiasse kaasata ja milliseid mitte.

Asi ei ole selles, kas teatud tõu esindajad on teraapiakoeraks paslikumad kui teised. See sõltub koera iseloomust ja kasvatusest. Asi on ennekõike selles, et nii nagu on tekkinud igasugused soola- ja lõhna-, valgus- ja hapnikuteraapiad, on viimasel ajal hakanud Eestis hoogsalt levima ka koerateraapia – kusjuures sellest, mida see tähendab, on enamikul isemoodi arusaam, ja sageli väga väär. Õigemini, koerateraapiat kui sellist pole üldse olemaski.

«Keegi ei viitsi meie ajal enam süveneda, inimesed tahavad lihtsalt teenust,» ütleb Tali. «Nii ongi tekkinud mõnus mull, et paneme näiteks koera ja autistliku lapse ühte ruumi ja laps saab terveks.» Nõnda on tema sõnul tekkinud Eestis küllaldaselt neid, kes leiavad, et võiks oma neljajalgse sõbraga, kes on ju nii kuulekas ja nunnu, hakata samuti teraapiat pakkuma. Tali nimetab neid taunivalt nunnumeetriga ravijaiks.

Kurnav pingutus

Seda, kui meelevaldselt on inimesed valmis suvalist koera pidama teraapiakoeraks, nägi Eesti Maaülikooli lektor ja doktorant Tiia Ariko, kui otsustas mullu oma Hollandi lambakoerast koolitada teraapiakoera. Sõber, kellele ta oma plaanist rääkis, oli seepeale justkui möödaminnes kostnud, et tema on samuti oma koeraga teraapiat teinud. Aga mida ta tegelikult oli teinud: ta tegeles lastega ning oli koera laste seltskonda lihtsalt mõnikord kaasa võtnud. «Levinud on arvamus,» nendib Ariko, kes on ühtlasi koerte koolitaja ja käitumisnõustaja, «et teraapiakoer on nagu padi või vaip, kes lamab lapiti maas ja keda siis kõik paitavad või patsutavad.»

Esiteks, niisama paitamine ja patsutamine ei tähenda teraapiat, ja teiseks, ka paitada ja patsutada saamine tähendab koerale tõsist tööd.

«Ega koer tee teraapiat, terapeut teeb,» lausub Ariko. Teisisõnu: väljaõppinud füsioterapeut, kes tegeleb näiteks kehalise puudega lapsega, kaasab seansile ka teraapiakoera, kellega on kaasas väljaõppinud koerajuht, kes oskab lugeda koera käitumist ning tagab, et koer käituks rahulikult ja turvaliselt. Seega, unustage koerateraapia; õige on öelda koeri kaasav teraapia.

Enamik koeraomanikke ei oska ilmselt arvestadagi, et isegi kui nende lemmik peab seansi ajal peamiselt vaid istuma või lamama, tähendab see talle suurt pingutust, mille järel vajab koer pikka puhkust. Kui koera üleekspluateerida, võib koer väljendada stressi tõttu pahameelt. Kas või hammustada.

Just seepärast, et ennetada ohtu, mil mõni nn nunnumeetriga ravitseja koer midagi valusat korda saadab, ongi Eesti abi- ja teraapiakoerte ühing asunud hindama ja eksamineerima koeri, kelle omanikud tahavad, et nende lemmikust saaks ametlik teraapiakoer. Aga sugugi kõik pole ühingu tegevusega nõus.

Endine lasteaiakasvataja Marina Klaus aitab Võrumaal hoida raske ja sügava puudega lapsi. Neli aastat tagasi tuli ta mõttele kaasata sellesse tegevusse ka koerad. Ta koolitas oma kolme neljajalgset sõpra ning käis nendega tunamullu koguni Poolas, kus sooritas terve päeva väldanud eksami, kus tuli tõestada nii koerte kuulekust kui ka rahulikult hakkama saamist häirivate teguritega keskkonnas, sh erivajadustega lasteaia rühmas. Klaus sai Poolast kaasa koeraterapeudi tunnistuse. Ta on oma koeri rakendanud kõige erinevamate hädadega laste aitamiseks. Selle nädala algul saavutas ta ligi kolmeaastase töö järel ühe autistliku lapsega, kes varem kartis meeletult koeri, viimaks tulemuse, mis tegi talle suurt rõõmu: laps julges anda peost koerale maiust. «Koera abil muutus laps avatumaks,» resümeerib Klaus, «tal tulid positiivsed emotsioonid.»

Eksitav ametinimetus

Sellegipoolest ei leia Klausi ega ühtki tema kolmest koerast Eesti teraapiakoeratiimide registrist. Asi on selles, et registrit peab Eesti abi- ja teraapiakoerte ühing, kes on koerte sobilikkuse hindamise põhimõtted töötanud välja Tšehhi vastava ühenduse reeglite ja maailma katusorganisatsiooni juhiste järgi. Maarja Tali on võtnud seda kirglikult ja pühendumusega, et koerte kaasamine terapeutilisse tegevuse saaks Eestis nagu kord ja kohus reguleeritud. Ühelt poolt kannustab teda soov – ja ta möönab, et see võib nii mõnelegi tunduda ülepingutatud –, et koeri kaasates ei unustataks koerte heaolu. «Koer ei saa töötada kella üheksast viieni,» lausub ta. «Koera sotsiaalne võimekus on uuringute kohaselt võrreldav kahe-kolmeaastase lapse omaga.» Teiselt poolt paneb teda muretsema, et igasugused isehakanud ei kahjustaks koera kaasavate sekkumiste mainet. Seni, kuni seadused koertega töötamist ei reguleeri, on ainus võimalus eraldada usaldusväärsed teraapiakoeratiimid diletantidest ja amatööridest vastavate eksamite ja registriga.

Registrisse, kust praegu leiab 75 teraapiakoeratiimi, pääsevad aga vaid need, kes on läbinud Eesti abi- ja teraapiakoerte ühingu korraldatud või sellega sarnastel põhimõtetel läbi viidud eksami. Näiteks Poolas sooritatud eksamiga, nagu on teinud Marina Klaus ja veel mõni teinegi, sinna ei saa. Põhjus on selles, lausub Tali, et puudub selge ülevaade, mida seal eksamil kontrollitakse (poolakad on tema väitel keeldunud järelepärimisele vastamast); et tunnistus märgib väljaõppeks koeraterapeut, ehkki terapeudiks saamine nõuab sootuks teistsugust ja palju põhjalikumat õpet (õige on Tali väitel öelda koerajuht); ja et tunnistus kehtib koerale tema surmani, mis ei saa Tali kinnitusel olla kuidagi õigustatud.

Tiia Ariko, kes annab maaülikoolis ka koerakasvatuse valikainet, ei ole enda sõnul Poolas tehtud eksami suhtes nii kriitiline nagu Tali. Tema silmis võib Poolas väljastatud tunnistust võrrelda näiteks kõrgharidusmaastikul mõnest teisest Euroopa riigist saadud ülikoolidiplomiga – too ju kehtib Eestis. Pealegi, märgib ta, on lisaks nn Poola ja Tšehhi taustaga leeridele tekkinud Eestis koerapidajaid, kes ajavad asju Venemaal. «Ma ei näe probleemi, kui inimesed tegutsevad koertega vastutustundlikult, kui on tagatud kõigi turvalisus ja heaolu,» ütleb Ariko. «Ülikoole on maailmas palju, suundi on erinevaid.» Sellegipoolest peab ta Eesti abi- ja teraapiakoerte ühingu ühe eestvedajana selle ühenduse võetud suunda parimaks, sest nad viivad läbi koolitusi ning nõuavad eksami sooritanud teraapiakoerte juhtidelt üksikasjalikku aruandlust, kui palju nonde lemmikud töötavad. Tagatipuks tuleb registris püsimiseks sooritada igal aastal korduvtestimine, sest paljugi, mis võib aasta jooksul koeraga juhtuda. «Kui koeral on kas või põiepõletik, võib see tekitada talle ebamugavust, rääkimata liigeseprobleemidest tingitud valust,» piltlikustab Ariko.

Protest eksami vastu

Teraapiakoeratiimide registrist ei leia ka Jõhvi mänguterapeuti Maarika Antonovit ja Lordyt, kes on läbinud kuulekuskoolituse. Kuid ega Antonov ole Lordyt kunagi ka teraapiakoeraks reklaaminud. «Ta on terapeudi koer, mitte teraapiakoer,» seletab ta. Olgu nimetus milline tahes, on Antonov veendunud, et seni kui Ida-Virumaal napib eripedagooge ja logopeede, tõuseb Lordyst probleemidega lastele, eriti erivajadustega rühmas, igal juhul kasu. «Öelda «küpsis koerale» võib olla lapsele tavaolukorras väga pingutav,» näitlikustab ta, «aga öelda seda koerale on palju lihtsam.» Samas jälgib ta hoolega, et Lordy ei pingutaks üle: päevas suhtleb ta kõige rohkem kolme lapsega, igaühega mitte üle 15 minuti. «Ma teen tööplaani koera järgi,» kinnitab Antonov. «Vaatan koera pealt, kas talle [lapsega suhtlus] meeldib, ja kui koer vaatab mulle otsa, siis viin ta kohe kõrvale.»

Kuigi tegevuse kirjelduse järgi võiks Lordy kandideerida teraapiakoeraks, ei kavatse Antonov temaga teraapiakoera eksamile minna. See maksab 55 eurot. Kuid asi pole rahas. Asi on selles, seletab ta, et mitte ükski seadus ei käsi ega nõua, et ta peaks sunniviisiliselt liituma ühe mittetulundusühinguga, Eesti abi- ja teraapiakoerte ühinguga. Kui ta liituks, väidab Antonov, ei annaks see talle midagi, sest «vastutus jääb ikka koera juhile, kui koer kedagi hammustab või ründab».

Aga just selline olukord, kus igaüks talitab, nagu tahab ja õigeks peab, häirib Maarja Tali. Tema juhitav ühing on korduvalt pöördunud nende poole, kes kodukoera oma tegevusse kaasavad, ja selgitanud, et tuleks läbida vastav koolitus ja sooritada eksam, ent kuulnud vastuseks: «Kes te üldse olete? Näidake seadust!»

Seadusetuse kõrvaldamine teraapiakoerte osas ongi üks abi- ja teraapiakoerte ühingu peamisi eesmärke. Aga see võtab kaua aega. Ainuüksi ministeeriume, kellel oleks põhjust teemas sõna sekka öelda, on tervelt viis. Seni kui seadusi pole, ei saa Tali sõnul välistada, et teraapia pähe pakutakse lihtsalt koos koeraga aja veetmist. Oht on selles, lisab Tali, et nii võib koera kaasav teraapia, igati tõhus ja tõsine meetod, sattuda ühel halval päeval samale pulgale lihtlabase soolapuhumisega.

Teraapiakoer kuldne retriiver Chilli aitab lapsel Tartus Unimedi kliinikus logopeedi juhendamisel hingamisharjutust teha. / Jaana Järveoja

Ekslikud seisukohad

Levinud on arvamus, et teraapiakoer peab käsklustele alluma ideaalselt, olema väga rahulik ning taluma stoiliselt sakutamist.

Tegemist on valearusaamadega, lausub Eesti abi- ja teraapiakoerte ühingu juht Maarja Tali ning selgitab: «Teraapiakoer peab olema kontrollitav ja koostöövalmis, aga tegemist ei ole kuulekusspordiga. Koer ei ole robot. Ta peab aru saama, mida temalt oodatakse. Ta peab soovima teha koostööd koerajuhiga ning tal peab olema õigus ja võimalus ennast väljendada.

Teraapiakoer ei pea olema väga rahulik. Näiteks füsioteraapias on eelistatud aktiivsemad koerad. Koerajuht peab aga oskama juhtida koera energiat. Ta peab taipama, millal on koeral aeg mänguks ja aktiivsuseks ning millal on koeral mõistlik olla rahunenud ja lõdvestunud.

Teraapiakoer ega ka ükski teine koer ei pea stoiliselt taluma sakutamist. Sakutamine ei ole mitte kuidagi lubatav. Koerajuhi töö on selliseid olukordi ennetada ning juhendada teraapiaseansil kliente, et ka neil ei ole lubatud seda teha. Koera sakutamine on tema kiusamine. Ei saa leppida sellega, et leviks seisukoht ja arusaam, nagu oleks teraapiakoerale või ükskõik millisele koerale lubatud põhjustada valu või ebamugavust, nagu see oleks osa tema tööst. Ei ole.»

Tagasi üles