Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Miks mõjub koera surm omanikule nii raskelt?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Koera haud. | FOTO: Jane Bown/To Photo/Scannpix

Paljud loomaomanikud, kes on kaotanud koera, võivad kinnitada, et lein koera pärast on võrreldav inimese kaotusega, mõnel juhul vaat et raskemgi. Need, kes pole ise koera üles kasvatanud, ei saa sellest aru. «See on ju kõigest koer,» mõtlevad nad.

Õnneks on enamik inimestest liiga viisakad, et midagi sellist välja öelda, isegi kui nad tõesti peavad koera leinamist ülereageerimiseks. Omaniku jaoks ei ole koer kunagi «lihtsalt koer», selgitab Psychology Today.

Psühholoogid võivad kinnitada, et koera surm võib mõnda inimest mõjutada rohkem kui sõbra või sugulase surm. Ka uuringud on näidanud, et suurema osa inimeste jaoks on koer kaotus sama raske kui lähedase inimese kaotus. Paraku ei ole aga meie kultuuris looma surmaga leppimiseks samasuguseid leinarituaale nagu inimeste puhul, mistõttu võib leinaja tunda avalikult koera taga nuttes piinlikkust.

Miks on koerad nii erilised?

Koerad on kohanenud koos inimestega elama juba 10 000 aastat ja neil läheb väga hästi - nad on ainsad loomad, kes on arenenud olema eelkõige inimese sõbraks ja kaaslaseks. Suhe koeraga võib olla rahuldavam kui suhe inimesega, kas või seetõttu, et koer on nõnda pühendunud kaaslane, kes ei kritiseeri ja on alati positiivne.

Koeraga suhtlemine tõstab tuju ja nagu on uuringutega selgeks tehtud, piisab vahel rõõmustamiseks kõigest koera vaatamisestki. Koeraomanikud on üldisemalt ka õnnelikumad kui kassiomanikud või need, kel pole üldse lemmikloomi. Samuti on tõestatud, et koer oskab oma peremehe kiitusi hinnata ja vajab omakorda tema lähedust. Kuna koerad on väga osavad kehakeele tõlgendajad, saavad nad oma peremehe näoilmest aru, mida ta teha kavatseb ning üritavad seejuures abiks olla. Tänu sellele oskusele teavad nad ka eemale hoida inimestest, kel pole head kavatsused.

Koerad oskavad inimesega suhelda nii nagu teised loomad ei oska, nad saavad aru teatud sõnadest ja hääletoonist ning suhtlevad veel vastugi. Inimeste ja koerte lähedust uuriti lähemalt ühes hiljutises uuringus, milles vaadati, kuidas inimesed lähedaste nimesid segi vajavad. Tuleb välja, et nii nagu aetakse vahel kogemata segi perekonnaliikmete nimesid (näiteks üht last kutsutakse teise nimega), juhtub seda ka koera nimega. Üllataval kombel kassiga seda ei juhtu. Mõni ime siis, et koera peetakse niivõrd lähedaseks.

Miks on koera leinamine nii intensiivne?

Psühholoogi Julie Axelrodi selgitusel on koera surm väga valus seepärast, et temaga ei kao ainult üks element elust, vaid mitu. Koer ei olegi peremehele ainult koer, ta on: peamine kaaslane, tingimusteta armastuse allikas ning «elu tunnistaja», kes pakub turvatunnet, lohutust ja kes võib teatud määral täita ka lapse rolli. Kaera surm halvab igapäevast elurutiini isegi rohkem kui sõbra või lähedase kaotus, sest see muudab elustiili ja igapäevaharjumusi, mis on inimese stressitaluvuse põhilised osad.

Tõsi on, et armsa koera surm on väga valus kogemus, mis mõjutab inimest mitmel moel. Näiteks näitas üks hiljutine uuring, et paljud inimesed tõlgendavad pärast koera lahkumist igapäevaseid helisid ja vilksamisi nähtud asju valesti, pidades neid oma loomaks, kes läheduses ringi toimetab. Selliste viirastuste kogemine on väga sage ja mõjutab rohkem neid, kes olid oma loomaga eriti lähedased.

Tagasi üles