Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kes tegelikult maksab kinni paberiteta tõukassi odava hinna?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Dmitry Serebryakov/Dmitry Serebryakov/TASS/Scanpix

Maine Cooni tõugu kasside kasvataja Julija Aleksandrova kirjutab sellest, miks on tõukassid niivõrd kallid ja miks ei tasuks osta n-ö odavat tõukassi.

Facebooki lehitsedes libisevad silmad üle appikarje-postituse: järjekordne kass sattus väärkohtlemise tõttu loomakliinikusse, kogutakse raha elupäästvaks operatsiooniks MTÜ pangakontole, märksõnaks «mein kun kass», lehekülg liigub edasi, libisedes üle pildi. «MAINE COON?!» – kerin lehekülje tagasi. Pildil on tõesti Maine Cooni tõugu kass, ülihalvas seisundis, aga vaatamata sellele väga ilus ja üliheade tõuomadustega – kassikasvatajana hindan seda automaatselt. Kassi silmades peegeldub aga must lootusetus ja ükskõiksus.

Teksti lugedes selgub, et kassi on kasutatud loomavabrikuna: 8-aastane Maine Coon, kaaluga 2 kilo, on viimase 6–7 aasta jooksul pidanud vahetpidamata poegima, ravinud teda keegi ei ole, talle pole tehtud isegi vajalikke vaktsiine. Ka siis, kui tal kurnatuse tõttu iseeneslik abort oli, ei osutanud omanik talle vajalikku abi, lastes kassi emakasse jäänud platsenta ja hukkunud pojad mädanema minna.

«Mis toimub?» – kirjutan MTÜ esindajale, esitades miljon küsimust. Vastuseks saan teada, et kassi on kliinikusse toimetanud vabatahtlikud, kuid omanik ei kavatse tema raviga tegeleda. See pole esimene kord, kui tema kassid hukkuvad või satuvad raskes seisus loomakliinikusse, kus neile MTÜ raha eest ravi osutatakse. Suvel osteti tema käest kavalusega ära haige kass, sest vastasel korral ei oleks olnud võimalik teda ravida. Selle kasvataja kassipojad lähevad müüki muidugi ilma tõutunnistusteta ja turuhinnast tunduvalt väiksema hinnaga, mida olen ka ise korduvalt kuulutustest näinud.

Maine Cooni tõugu kassipoja keskmine hind kõigub 600–700 euro vahel ja kasvatajad puutuvad üsna sageli kokku inimestega, kes kassipoega küll soovivad, kuid pole nõus nii kõrget hinda maksma. «Okidokis/Kuldses Börsis /Lätis/Leedus/Venemaal saab Maine Cooni 250 euroga, miks teie hind nii kõrge on?» kuulen sageli potentsiaalse kliendi reaktsiooni minu küsitud hinnale.

Kas olete kunagi mõelnud, et ostes paberiteta tõukassi, toetate potentsiaalset kassivabrikut? Kas te teate, mida tähendab kassipoja jaoks tõutunnistus? Tõutunnistus, see «ebavajalik paber» teie sahtli põhjas, mille olemasolu teeb kassi kohe poole võrra kallimaks? Tõutunnistus tähendab seda, et kassipoja vanemate paaritamise on klubi heaks kiitnud ja kasvataja on sõna otseses mõttes klubi järelevalve all, mis tähendab, et kassipoeg on klubi aktsepteeritud ja kasvatajal olemas klubi usaldus. Klubi ei anna kunagi tõutunnistust «kassivabrikust» pärit kassipojale, sest seadustega on keelatud paaritada emast kassi üle kolme korra kahe aasta jooksul. Kas ma pean lahti seletama, mis on kassivabrik ja mis seal toimub? Inimesed on kahjuks lõpmatuseni leidlikud ja õelad, kui mängus on raha.

Kas olete kunagi mõelnud, miks paberitega tõukassipojad nii kallid on? Kas olete kunagi arvutanud, kui palju kasvataja ühe 5–7 pojaga pesakonna eest raha saab? Kindlasti olete! Aga olete äkki mõelnud sellele, kui palju kasvataja kasumit teenib? Mõelge nüüd hästi: kiipimised, vaktsiinid, ussirohud, kvaliteetne kassitoit, mänguasjad, analüüsid, erakorraline veterinaarabi, iga-aastased läbivaatused, protseduurid jms mitmeid ja mitmeid kordi. Ning mitu looma ühes kasvanduses tavaliselt on? Olete kunagi mõelnud, mille arvelt siis paberiteta kassipojad odavamaks muutuvad? Mis neil ülalpool loetletust saamata jääb, sest kassivabrik on puhtalt kasumile orienteeritud? Kust ja mille arvelt tuleb kokkuhoid ja kasum?

Iga õige kasvataja ütleb teile, et kasvanduse omamine ei ole äri, vaid ülikallis hobi, mille aluseks on lõpmatu armastus ja hoolivus oma lemmikutest pereliikmete vastu. Kas kujutate ette, kui valus on kasvatajal teada saada, et tema pesakonna kassipojast on saanud loomavabrik ja terve kassi elu oli piin? Kas kujutate ette, kui õudne on mõista, et sinu kassi, sinu pereliikme* ema on loomavabrik? Haige, kurnatud, jõuetu, seitsme aasta jooksul vahetpidamata tiine? Mis tundeid see teis tekitab, kas positiivseid? Kas te ise sooviksite endale sellist elu?

Miks sattusin just selle postituse otsa, kuidas oskasin seoseid leida ja aru saada, kelle kasvandusest võiks olla pärit kass, kellel oli küll olemas, aga Eesti süsteemis registreerimata kiip? Kas te teate, kui valus on rääkida looma piinarikkast elust ja surmast kasvatajale, kelle asemel võid kunagi ise olla? Vaatamata operatsioonile, viimseni võitlevatele veterinaaridele ja meie palvetele, läks kiisu kahjuks vikerkaare taha.

Kui plaanite osta odavalt tõukassi, palun mõelge sellele, kes selle eest tegelikult maksab? Mille arvelt tuleb hinnavahe ja kes on selles situatsioonis kannataja rollis – väärkoheldud loom? Kasvataja? Aga äkki hoopis teie ise? Kas te üldse tahate endale loomavabrikust kassipoega, kelle tervis ja psüühika algusest peale ei saa korras olla? Kas tahaksite tunda ennast kassi elu põrguks muutnud inimese kaasosalise ja toetajana?

*Siinkohal on mõeldud kasvanduse EE*Trinitas kassi Augustat, kes on ostetud 2012. aasta märtsis.

Tagasi üles