Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ratsutamise ABC keset talve ehk kuidas ma esimest korda hobuse selga istusin

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Tairo Lutter

Olgu-olgu, ma olen tegelikult korra varem ka hobustega kokku puutunud. Umbes siis, kui ma olin napilt üle meetri pikk ja laadaplatsil sai poni seljas kümne krooni eest tiiru teha. Nüüd olen ma kõvasti pikem kui meeter, aga ka hobused on vahepeal kasvanud.

Käisin Raplamaal Juurimaa tallis uurimas, mis suhe mul hobuste ja nende selga istumisega on. Kõigepealt sai koos ratsutamistreener Kristiina Raudnageliga teetassi taga kõik teoorias läbi räägitud, et siis hiljem lihtsam oleks. Aga nagu ikka, on teooria ja praktika kaks täiesti ise asja.

Esimese sammuna pärast teooriat tuli minna koplisse hobuse järele, et ta siis tallis sõiduks ette valmistada. Mulle anti Oskar, kena 11-aastane must loom, ja mis peamine, üsna suur teine. Nii et kui jalutusnöör oli talle keset lumist karjamaad päitsete külge pandud, tuli mul hakata hobust enda järel vedama, tundus muidu hea mõte, ainult et hobune oli minust kolm pead pikem. Ja ma tuletan meelde, et olen nüüdseks kasvult juba üsna palju üle meetri.

Hobuse koplist talli viimine oli tegelikult lihtne, aga tõsiasi, et ajuti turtsuv poolemeetrine pea mu kõrva ääres kõikus, tekitas teatud kõhedust. Tegelikult tekitas see kümneminutiline jalutuskäik päris võimsa tunde, just selles osas, et mul oli võimalus ja ehk ka oskus nii suurt looma liigutada ja et tema sai minust aru. Hobune tuleb alati jätta oma paremale käele ja tema pea inimesega kõrvuti – nii on nad harjunud.

Pikk ettevalmistus

Tallis sain esmalt pähe kiivri ehk kaska, nagu ratsaspordi keeles on õigem öelda. See on ohutuse tagamiseks kõige tähtsam. Kui hobune oli viidud õigesse «riietumiskohta», tuli minu üllatuseks hakata teda kammima – ent mitte pelgalt saba või lakka, vaid üle kere. Selgus, et harjamine on oluline põhiliselt selleks, et ratsutaja (eriti kui ta on loomale võõras) ja hobuse vahel tekiks esmane side. Ühtlasi saab harjates kontrollida, kas hobune on füüsiliselt terve, ning pühkida ära higilaigud. Jah, hobused higistavad, neid viiakse kuivatamiseks isegi solaariumisse.

Nii ma seda hobust seal siis harjasin, pinda oli päris palju. Kõhu alt ja jalgade ning tagumiku juurest harjamine tekitas pisut kõhedust, sest kes siis pole näinud filmis, kuidas hobuse jalahoop inimesi kõrgustesse lennutab. Need hirmsamad kohad kammisin igatahes üsna kiiresti ja kaugemalt küünitades ära.

Seejärel oli tarvis vahetada hobuse «koduriided» – päitsed – peoriiete ehk valjaste vastu. Valjad on need asjad, mis lähevad hobusele pähe, koosnedes suulistest ja ratsmetest. Suulised, nagu arvata võib, käivad suhu, ja ratsmed on need, millega hobuse pea on pärast rihma kaudu sõitjaga ühenduses. Päitsete külge saab kinnitada vaid jalutusnööri, nendega suulisi ei kaasne.

Teine suur osa hobuse «riietuse» juures on sadul ja kõik selle juurde kuuluv. Kogu selle asja juures oli treenerist palju abi, temal käis kõik väga kiirelt. Lõpuks sai hobune teki selga ja sain hakata temaga maneeži poole jalutama.

Alustuseks tuleb karjamaalt hobune tuua. / Tairo Lutter

Usalduse loomiseks ja hobuse kontrolliks tuleks teda enne sõitu harjata. / Tairo Lutter

Ohutuse juures on kaska ehk kiiver number üks (või kõige olulisem)! / Tairo Lutter

Enne ratsutamist tuleb kindlasti sadularihmad pingule tõmmata. / Tairo Lutter

Õiged saapad ja valed kindad

Ratsutama minnes olin õnneks jalga tõmmanud täpselt õiged, madala kontsaga saapad. Kätte olin aga pannud käpikud, mis osutus täiesti valeks valikuks. Ja tuttmüts ei taha ka kuidagi kiivri alla mahtuda!

Kristiina sõnul tuleks valida pigem sportlikud riided ja pükstel peaksid õmblused ka venima. Pika mantliga ei tasu kohe kindlasti ratsutama minna, sest puusad ja istmik peavad vaba olema.

Maneeži jõudes ei olnud pikka juttu: roni aga hobuse selga! Õnneks anti mulle esimesel korral armu, sain väikese puki abiks võtta, aga sellegipoolest jäi sadulani veel pikk tee minna. Hobuse selga ronitakse tema vasaku külje poolt ehk vasak jalg tuleb panna jalusesse ja siis paremaga ennast selga tõugata. Ühe käega tuleb hoida sadulast ja teisega hobuse turjast, lakast.

Sain ülesandega hakkama esimesel katsel. Ehk oli see algaja õnn? Seal kõrgel üleval ei tundnud ma ennast küll kuigi mugavalt ega kindlalt, aga nüüd tuli ju veel midagi ratsutamistaolist ette võtta. Õnneks hoidis Kristiina temaga korde ehk pika nööri kaudu ühendust, see tagas pisukese turvatunde.

Hobust säärtepigistusega liikuma ja rihmast tõmmates seisma saada polnudki nii keeruline. Käsklused «nõõ!» ja «brr!» on pigem ajast ja arust ning neid ratsaspordis ei kasutata. Üldiselt piisab hobuse liikuma saamiseks tugevamast säärepigistusest või entusiastlikust hääletoonist.

Seejärel tuli taset tõsta ja proovida kergendatud traavi. Pidin peale juhtimise, mis mul väga hästi välja ei tulnud, hakkama ka rütmi kaasa mõtlema, sest iga paarislöögi ajal oli vaja tagumik hobuse küljest lahti saada. Pärast mitut luhtunud katset hakkas asi juba minema. Lihtsalt tuli tunnetus kätte, kuigi kauem kui pool minutit rütmi hoida kiskus keeruliseks. Kristiina aga kiitis mind kõvasti ning see tekitas tunde, nagu kappaksin selle uhke musta hobusega mööda rannaliiva otse päikeseloojangusse.

Algajatel lubatakse hobuse selga saamiseks kasutada puki abi. / Tairo Lutter

Hobuse liikuma saamiseks piisab üldjuhul tugevast säärepigistusest. / Tairo Lutter

Algajale rahulik hobune

Sõit sai üsna pea läbi, aga selleks ajaks olin juba lausa vaimustuses, et suudan koos hobusega liikuda (peaaegu) nagu filmis. Loomulikult oli selles suur roll ka mulle varutud rahumeelsel ja kannatlikul loomal. Kristiina sõnul sobib algajale hobune, kes on vähemalt neli aastat vana ning hea «suhtlemisoskuse» ja närvikavaga. Ning kindlasti ei tohi see olla täkk!

Kuulsin ka seda, et talvel on hobused rahulikumad, sest pole putukaid, kes neid siit-sealt näksiks. Ja veel üks asi, millest mul polnud õrna aimugi: hobustelgi on «talverehvid», mis tähendab, et kapjadele kinnitatud raudadel on lisaks all väikesed nagad, mis parandavad libeda peal pidavust.

Pärast sõitu tuli hobune talli viia, talle seal «koduriided» selga panna ja loom koplisse tagasi jalutada. Hea koostöö eest andsin talle peo pealt suhkrutüki. Igatahes üks on kindel: viimaseks meie kohtumine ei jää!

Tagasi üles