Lugeja kirjutab: kass Kati põnevad seiklused

Kerti Kulper
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Lugejamängust võtab osa Vilja, kes kirjutas meile oma kassist nimega Kati. Katiga on juhtunud paar toredat seika, mis jäävad omanikule eluks ajaks meelde. 

Esimesel päeval, mil kiisupreili meie perre saabus, otsustas ta mulle kohutava ehmatuse teha. Koristasin parasjagu ja polnud Katit tükk aega ringi liikumas märganud, mispeale hakkasin teda otsima. Kui ma teda kohe ei leidnud, sattusin paanikasse, otsisin juba ajuvabadest kohtadest, külmkapist, kappidest, diivanialusest rääkimata. Kutsumisele ta ka ei reageerinud. Vaatasin ka üle rõduserva alla, ei kedagi. Süda tilkus verd, et kindlasti alla kukkunud ja et mis nüüd saab. Otsustasin siiski veel toast otsida. Ja seal ta lesiski... vannitoa valamukapis, aga kuidas ta sinna veel sai? Ta oli pugenud pisikesest praost, mis kapi all torude tarvis lõigatud on, sahtlisse, kus olid mõnusad käterätikud, mille peal turvaline tukastada. 

Foto: Erakogu

Lisaks sellele oli tal väiksena asjade vedamise komme, võttis igasuguseid asju hammaste vahele nagu koer. Pidin omale juba uued sussid ostma, sest üks suss oli lootusetult kadunud. Kaks nädalat hiljem leidsin sussi voodi tagant üles.

Ühe omapärase kombe pärast ei saa mina oma hambaharju hoida valamu äärel topsiku sees. Nimelt on kiisul mingi kummaline komme harjaseid närimas käia, ta on mulle sellega ka vahele jäänud. Samuti on tal nõrkus vatitikkude vastu. 

Ühel kenal päeval sai kodus remonti tehtud, valge värv ilusti värvialusele valatud. Kui umbes pool seina sai värvirulliga ära värvitud ning Katil pea juba üles-alla vaatamisest ringi käis,  siis ühel hetkel oli kuulda plärtsatust! Vaeseke tegi korraliku hüppe otse valge värvi sisse. Suure ehmatusega pani Kati oma valgete käpakestega teise tuppa plehku, otse üle diivani ja laua, jättes endast maha väiksed valged käpajäljekesed. Muidugi järgnes sellele värvivannile suurem pesemine kraanikausis, millega ta isegi üllataval kombel nõus oli, samal ajal segistit kahe käpaga kinni hoides, kui soe vesi talle peale voolas. 

Foto: Erakogu

Ükskord, kui sai külalisi külla oodatud, käisin just tualetis. Loomulikult kuulub vannituba koos oma mugavustega kassi territooriumi hulka ja ilma tema järelevalveta seal viibida ei või. Kui ma olin lasknud vett, siis Kati läks piiluma, mis seal potis on, aga vaeseke kukkus potti ja sai korralikult märjaks. Just samal hetkel saabusid külalised. Pärast väikest pesu nägi kass välja nagu nälginud rääbakas, aga oli igati valmis külalisi vastu võtma. 

Oma tavapärast päeva veetes, helises uksekell. Lõõtsutaval häälel naaber, kes elas kõrvaltrepikojas, tuli teatama, et mu kass on rõdult alla kukkunud ja nemad nägid seda pealt. Ruttu tormasin alla oma Katit otsima, kujutasin juba ette, kuidas tal on lahtised luumurrud, oigab seal maas oma viimaseid hingetõmbeid tehes ja mõtlesin, et kuidas, kuhu ja kelle juurde ma temaga abi otsima minema pean. Kassikene oli maja taha trepi alla ennast peitnud, kutsumise peale tuli ta sealt nurrudes välja ning ronis mulle sülle ja mina tundsin suurt kergendust, sest temaga oli kõik korras. Ta väga armastab värskes õhus viibida. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles