Galerii: lugejate mustad kassid

17. augustil tähistatakse rahvusvahelist musta kassi päeva ning oma osa on ka Lemmiku lugejatel.

Arvamus nagu mustad kassid oleks ainult ebaõnne tähistajaks, ei vasta kaugeltki tõele. Seda näitavad ka lugejate saadetud fotod lemmikutest, kelle kohta jagub ainult kiidusõnu.

Kadri Kaarlep selgitab, et tema Miisu Mustikas jõudis uude perre näiteks varjupaigast.

«Tema iseloomu kohta ütleb palju see, et kui küsisin varjupaigas ringi vaadates kassi, kes sobiks väikeste lastega, ütlesid varjupaiga töötajad, et ma ootaks, nad peavad arsti käest uurima, kas see kass võib koju saada, sest siin on vaid üks selline kass ja too on alles opijärgses toas taastumas. Ja et ta on must ja emane. Minul oli ükskõik, mis värvi ta on ja nii ma neile ka ütlesin. Õnneks arst lubas kassi koju ja nii Miisu Mustikas meie juurde tuligi.

Ta on kõige kannatlikum elusolend, keda ma olen näinud. Pean teda lausa laste eest kaitsema, sest ta laseb endaga kõike teha. Samuti on teda kerge hooldada, ta kannatab ilusti ära vannitamise, küüntelõikamise, arsti vastuvõtu. Temaga saab sõita rongiga, autoga, teda saab rihma otsas jalutada. Ta ei lõhu mööblit, ei pissi nurka, ei käi laua pealt toitu varastamas (sest ta lihtsalt ei taha midagi muud peale spetsiaalse kassitoidu). Meie mustal kassil on vaid üks pahe - ta kipub mind jalast hammustama....kui ma teda liiga kaua pole sülle võtnud ja kaisutanud.»

Fotosid jaganud Anu Loigu kinnitab samuti, et on suur mustade kasside sõber.

Koduhoidev Miki ja tema perenaine Jaanika Vipper panevad südamele, et suve lõppedes ei tohi oma lemmikuid hüljata, sest just nii võis Miki oma uue pere juurde jõuda. «Seitse aastat tagasi, ühel augustikuu päeval, ilmus ta ootamatult meie aeda ega kavatsenudki ära minna. On väga tõenäoline, et keegi oli ta lihtsalt hüljanud ja tänavale tõstnud.»

Kerti Kulper jagab pilte kaheksa-aastasest Semust, kes jõudis pere juurde hoiukodu kaudu. «Ma otsisingi konkreetselt üleni musta kassi. Läksime talle järele pappkastiga ja ma kartsin, et ta kräunub terve tee koju, aga tegelikult oli ta täitsa vait. Kodus veetis ta esimese päeva tugitooli alt meid piiludes, kuid kohanes üsna kiiresti oma uue elamisega. Täna on ta väga hea isuga kass, kes käib julgelt aias patrullimas. Ta võib natuke hirmutav välja näha, sest ta on üsna suur, kuid tegelikult on ta täielik pehmo. Sülle ronib vaid siis, kui tahab süüa saada, aga pai laseb alati teha.»

Koeraga poseeriv must kass Bläku kannab turjal auväärt viitteist eluaastat. Merit Maamets kirjutab, et suviti elab õues püüdes toiduks hiiri ja linde. Talvel ikka tahab sooja tuppa ja diivanile mõnulema. «Bläku on kõige rahulikum, kuid samas kõige seltsivam ja leplikum kass, keda ma tean.»

Mare kirjutab, et 18-aastane kass Simba sai nimeks just Disney multifilmi järgi. Kassikohustusi täidab Simba täies mahus: püüab lisaks hiirtele püüab ka konni, mutte, linde ja kärbseid.

Anu Kuura on suur kassi- ja koerasõber, kelle kodu kaunistab kohe mitu kassi. 

«Minu esileedi on Pörru, sündinud 21.04.2014.

Ta oli oma pesakonnas ainus ellujääja - ja seda tänu sellele, et kojusaabunud perepoeg asus kiirelt tegutsema, avas ise viimasena sündinud Pörru lootekoti, puhastas tema hingamisteed ja tegi talle kunstlikku hingamist, et talle eluvaimu sisse saada. Pingutused kandsid vilja - Pörru jäi ellu.

Oma ebahariliku nime sai ta seetõttu, et tema nurrumine on eriline. Kui ta tuleb mu juurde ja rõhutatult soovib tähelepanu (mulle midagi selgeks teha), siis ta ei tee nurr - nurr, vaid madalamalt ja tungivamalt - pörrrrrr, pörrrr.... ja kui ta pahandab, on rahuolematu, siis ta toriseb kui väike siil - pörr-pörr-pörr!

Väga taibukas ja intelligentne preili, kes suudab lukku keeratud ukse lukust lahti keerata, kui võtmekimp on ukse ette jäänud. Ta kolgib võtmekimpu seni, kuni mõni küüntest jääb võtmerõnga/mõne võtme taha kinni - ja siis sikutab. Võti lukuaugus keerab end veerand või pool keerdu. Kui küüs tuli rõngast välja, siis kolgib Pörru kimpu uuesti, kuni küüned taha saab ja sikutab jälle, et võti veel keerduks. kui ta arvab, et lukk võiks juba lahti olla, siis kolgib ukselinki kontrolliks - kas uks avaneb juba, või veel mitte. Kui ei, kolgib võtmekimpu edasi, kuni lukk lahti. Siis kolksatus lingile - ja adjöö!

Ega ta ära minna pruugigi. Talle meeldib istuda trepil ja vaadata välja.

Oma olemuselt on ta Kiisuke Auh. Kuulab peaaegu ideaalselt sõna (nagu koer), tuleb kutsumise peale tihti kiiremini juurde, kui mu koer, tuppa minnes hakkan mina enne minema, aga tuppa jõuan peale teda. Saadab meid, kui koera jalutan - ega kao kuskile ära. Tema mureks on, et meie ei kaoks. Jookseb aga vudinal ligi ja teeb näu-näu, kui oleme temast liiga kaugele jäänud.

Nora, mu koer, hoiab teda väga ja on tema kaitseks teise koera vastu välja astunud.

Farka, Farinelli

Tema toodi minu juurde kõigepealt kui hoiukoju peale seda kui ta oli tänavalt konteineri kõrvalt külmetamast ära päästetud. Tal oli kõrva taga suur veritsev haav, ta kõrvad olid kõrvalestade tekitatud plöga paksult täis, ta kubises solkmetest ja ma nägin elus esimest korda ära ka paelussi.... Ma ravisin ta terveks ja otsisin samal ajal tema omanikke taga. Ma ei taha pikemalt peatuda sellel, mis järgnes, kui ja kuidas omanikud leiti..

Lühidalt öeldes - teda ei tahetud enam tagasi. Kõik.

Farka ei tahtnud aga oma eelmisest elust midagi teada.

Ma pole elus näinud teist looma, kes paaniliselt kardaks välisust. Farka kartis.

Mu elamine jaguneb kahte poolde, esik on keskel. Esik tuleb läbida ja välisuksest mööduda, et minna elamise ühelt poolt teise. Farka lausa visati esikust läbi, tõllaratastena suured silmad hirmunult välisukse poole suunatud. Mida iganes - ainult mitte sinna! Kui tulin koju või olin kodust lahkumas ja õueriided seljas ning püüdsin Farkale pai teha, siis ta lihtsalt põgenes eest ega andnud kätte. Kui olin toariietes ja paljajalu, siis polnud probleemi. Ei mingit tema õue viskamist! Ei mingit endisesse ellu sattumist!

Ma pole ka kunagi varem näinud, et looma pilk oleks jumaldav. Mitte kiindunud, hooliv, tähelepanelik, alluv - või mida iganes muud, aga just nimelt - jumaldav. Farka vaatab mind jumaldava pilguga. See pilk, millega ta mind vaatab, lõikab südamesse ja toob pisara silma.

Tänaseks on saanud parasiitidest kubisevast, hirmunud ja välisust kartvast kõutsist väärika ja rahuloleva sammuga promeneeriv isend, kelle karv on kui samet ja siid, härra, kes nurrub vaikset kõrisevat nurrumist, saadab mind koerajalutamisel, hoiab mind, kodu, mu teisi kasse ja koeri väga ja väga. 

Mu viimase uustulnuka Tonduga sai neist juba esimese nädala jooksul "noorpaar". Farka on küll kastreeritud (sellest ka nimi Farinelli) ja Tondu steriliseeritud, nii et poegade teemat pole, aga nad lihtsalt on kui sukk ja saabas, kaks raudteerööbast, käivad kõrvuti, magavad koos, söövad koos, mängivad koos.... Copy & Paste.

Tondu

Tondu tuli minu juurde Pärnumaalt hoiukodust, kus olin teda üle neti juba kuid jälginud ja tema peale mõelnud. Ka tema oli arglikuvõitu, aga tema kojutoomisest on möödunud vähem kui paar kuud, aga juba magab ta mul kaisus, päeval poeb mu koerale tema pesas kaissu, on Farkaga lahutamatu ja saab mu teiste kassidega ka hakkama. On tõeline mürakaru ja paimaias,» kirjutab Kuura.

Anneli Kiens kirjutab, et kodus elab kümneaastane Totsi, kes on väga rahulik ja armastab palju magada. «Käib õues hiiri kantseldamas ja on toidu suhtes väga maias, lemmikuks on kanafilee. Oma pika elu jooksul sattunud mitmeid kordi eluohtlikku olukorda, aga ikka on sellest välja tulnud. Ütlemine kassil üheksa elu peab paika.»

Ingrid Püvi kirjutab, et Picasso jõudis perre Tartu koduta loomade varjupaigast. Picasso on 5 aastane must kass, kes armastab head ja kvaliteetset toitu, silitamist, voodis kaua magamist ja rõdul linnulaulu kuulamist. Kui pererahvas õhtul koju jõuab, siis tervitab ta meid kõiki uksel ühe suure ringutusega. Veel meeldib Picassol lastega mängida, aga eelistab ikkagi rohkem süles magamist ja sügamist.

Merit Piht jagab lugu kass Neegusest ja tema sõbrast Figarost. 

Mina olen mustakarvaline kassipoiss Neegus, oma parimates aastates. Nimelt on mul neid kokku juba peaaegu 14. Öeldakse aga, et vanus on ju kõigest number. Sama kehtib ka minu puhul, hingelt olen vaevu kassipoja east välja sirgunud. Lisaks sellele, et minu häälepaelad tekitavad alatasa kiisupojalikke helisid, riivab mu käpp aeg-ajalt ka mõnd mänguasja. Kahjuks ei saa ma väita, et mängimine oleks minu tugevaim külg. See on korra kvartalis tore, kuid tunnistan uhkusega, et minu suurim kirg on siiski pikutamine ja tuleb tõdeda, et ma olen selles ääretult osav. Kõige paemini tuleb see mul välja siis kui minu omanikud mind veel veidi kõhu alt kõditavad, kaela alt sügavad või minu siidjaspehmet kasukat kammivad. Ma olen alati usin ennast selili keerama ja iga käpa eri ilmakaare suunas sirutama. See on ülim nauding ning lisaks on see minu omanike jaoks alati südantsoojendavalt armas ja tihtipeale premeeritakse mind maiustusega. Mis siin salata, ma jumaldan tähelepanu!

Kõik näib niivõrd idülliline.. kuni olukorra rikub totaalselt ära heledahääleline-lakkumismeister Figaro. Ta ei häbene mulle kõhu peale astuda, minu kõrvu ja nägu pesta, mulle kõrva haukuda, mind imevaikselt näksata või ennast üle minu rullida...tegelikult ma küll veidi häbenen seda tunnistada, kuid vaatamata selle väikese toy terjeri hullumeelsusele, on ta siiski minu parim sõber. Kuna mina olen temast veidi üle 5 kg raskem, on meie rollid selgelt paigas. Mina lesin põrandal ja tema jookseb nagu poolearuline ümber minu. Kui ta oma noore ea tõttu aga liiga hoogu satub, kutsun ma teda õhkõrna käpaviibutusega korrale, aga uskuge mind, seda juhtub VÄGA HARVA, kuid aeg-ajalt meeldib mulle teda veidi jalust rabada. Nimelt mõnel hilisel õhtutunnil tuleb mul vahel hirmus tuju mingit pahandust teha ja seepeale hakkan ma Figarot mööda kodu taga ajama, oh seda nalja ja segadust, mis meist maha jääb. Olles aga mängust väsinud, teeme koos õhtuse snäkiringi ja uinume teineteise kaisus.

Minu elu ei olnud aga alati nii magus. Oma esimese elupäeva veetsin ma sünges kotis, Lasnamäe pügikastis, koos oma kahe vennaga. Õnneks meid leiti veel õigel ajal ja turgutati hea tervise juurde, mille järel head inimesed meid oma peredesse võtsid ja meile hubase kodu ja maitsva söögi tagasid. Minul on oma perega väga vedanud. Kuna ma olen niivõrd armas, lastakse mul tihtipeale uusi ja huvitavaid toite proovida, et alati oma lemmikutest maitseelamustest toituda saaksin. Ka minu karva eest kantakse hästi hoolt, käin vähealt korra kuus dušši all. Soojadel suveõhtutel viiakse mind ka aeda jalutama. Naabrinaine alati naljatab, et kohe on tunda kui mina väljas olen, sest juba kaugelt on kuulda kuidas 8 kilo minu kehavõlusid aiamaa suunas liiguvad. Veel toovad omanikud mulle koju pappkaste, mulle meeldib hirmsasti nendesse auke käristada, hammastega pabertükke kiskuda ja neid kõikjale laiali loopida. Olles suure segaduse tekitanud, poen ma vahel naljaviluks mõnda kappi (eeldatavalt alumisele riiulile) peitu ja ootan seal hiirvaikselt kuni keegi mu avastab. Küll mul on ilus elu!