Kana on uus glamuur

Egle Heinsar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabalt peetavate Braama kanade puhul
ei pea kartma, et nad lillepeenraid rüüstaks.
Vabalt peetavate Braama kanade puhul ei pea kartma, et nad lillepeenraid rüüstaks. Foto: Erakogu

Mis teha, kui koerad-kassid-jänesed lemmikutena ei kõneta või on mõnel pereliikmel suisa loomakarvade vastu allergia? Uuem mood näeb ette, et tuleb võtta kanad. Meediakunstnik Tuuli Lepik peab kanu praktiliste lemmikutena – ta igatses enda ümber lapsepõlve hääli, kuid sahisevat kruusateed ja lehmade ammumist polnud kusagilt võtta.

Liikuvgraafika disainer Tuuli Lepik võttis kanad oma viis aastat tagasi loomakarvade allergia tõttu, mis kimbutas teda ja üht tema last. Ja just lemmikutena – lemmikloomade järele oli tal enda sõnul suur igatsus ja kanad näisid selleks sobivat. Kanapidamist mäletab ta juba lapsepõlvest, vanaema juurest.

«Mul oli kohe selline kangekaelsus neid pidama hakata, et sõitsime koos vanema pojaga palaval suvepärastlõunal jalgratastega, korv pakiraamile kinnitatud, bussipeatusesse, kuhu Äntu mõis oma noorkanu müüva autoringiga pidi jõudma. Kanaautot aga ei tulnud, sest kanad olid tol korral varasemates peatustes suure nõudluse tõttu juba ära müüdud. Järgmine kord läksime hommikul vara ja juba autoga kanu ostma,» kirjeldab Lepik kanade võtmist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles