Milline koer on dobermann?

Dobermanne on peetud kurjadeks koerteks. Kas see ka tegelikult nii on? Foto: Riina Makarova

Dobermanne on läbi aegade peetud kurjadeks koerteks, peamiselt võib selles süüdistada Hollywoodi, kes on jätnud mulje, et see tõug kodukoeraks ei sobi. Kas see tegelikult ka nii on?

Eesti Dobermanniühingu juhatuse liige Birgit Nilisk on tõuga aktiivselt tegelenud juba kolm aastat, kogemusi koertega ja erinevate tõugudega on tal juba lapsest saati. Praegu kasvab Niliski kodus kaks dobermanni, kelle kohta jagub naisel ainult kiidusõnu. «Kui on olnud au olla juba üks kord dobermanni omanik, siis teist tõugu enam ei taha!»

Eestis tegutsevatest kennelitest toob Nilisk välja kaks, kes on lausa üleeuroopaliselt tuntud: Stay In Style ja Yacheeros. Dobermanni kenneleid Eestis on veel ja nende kohta leiab infot www.dobermann.ee lehel. Ühe kutsika hind jääb vahemikku 1000–1500 eurot, kõik oleneb Niliski sõnul kutsika «kvaliteedist». See tähendab seda, et igas pesakonnas on mõni eriti hea eksemplar, kelle välimik või iseloom kuulub potentsiaalsele tšempionile. Ja tihti on ka näitusekoerteks mittesobivaid kutsikaid, kelle hind on siis vastavalt madalam. Kokkuleppel kasvatajaga on alati võimalik läbi rääkida nii hinna kui maksmisviisi osas.

Kui tahan dobermanni...

«Kui inimene jõuab sinna, et ta otsustab, et dobermann on see tõug, keda ta tahab, tuleb kõvasti eeltööd teha. Neid peetakse vägevateks, võimsateks, neil on kikkis kõrvad ja kuri ilme, nad on kihvtid koerad,» selgitab Nilisk, lisades ühe üllatava tõsiasja: «Dobermann on tegelikult sülekoer, kaisukoer ja musiloom.» Sellest hoolimata leidub ikka veel neid, kes dobermanni nähes lausa teisele poole teed lähevad.

Dobemann on tõsine tõug, mistõttu on Niliski sõnul väga oluline, et koeraga tegeletakse, koolitatakse ning talle pakutakse palju ajutööd. Dobermannid on ütlemata targad, kuuludes lausa viie kõige targema koeratõu hulka maailmas.

«Ta on aretatud spetsiaalselt teenistus- ja töökoeraks. Õpetamata, kasvatamata ja tegelemata dobermann mõtleb ise ja siis võib ta ohtlik olla,» selgitab Nilisk, lisades, et kasvatamata dobermann hakkab ise karjajuhiks ning paneb paika kõik need, kes sõna ei kuula. «Dobermanni omanik peab olema valmis selleks, et väiksest peale tuleb koeraga trennides käia. Lisaks peab teadma, mis koerast tahta: kas kodu-, töö-, või sportkoera. Maailm, mida dobermanniga teha, on suur ja lai. Temaga ei ole nii, et tood ta koju, paned riiulisse ja sinna ta jääb.»

Dobermanni soovija peab Niliski sõnul arvestama sellega, et eluviis muutub. «Hommikul on kindlasti vaja koeraga tiir teha ja päevas tuleb võtta mitu tundi, et temaga tegeleda: kuhugi jooksma viia, ajutööd või trenni teha. Ajutöö ja teatud elementide õppimine väsitab rohkem kui metsas jooksmine,» sõnab Nilisk, lisades, et igavlev dobermann hakkab endale ise tegevust otsima, mis peremehele meeltmööda olla ei pruugi.

Dobermann vajab liikumist ja ajutööd. Foto: Peeter Rasta Foto: Birgit Nilisk

Nilisk paneb südamele, et dobermann ei ole tõug, kes jääks diivanile lesima. Eramajaelanikele rõhutab ta, et selle tõu puhul pole tegemist õuekoeraga, sest tal puudub aluskarv. Dobermann vajab suvel jahutust ja talvel jakikest. «Eramajas kõige levinum viga on arvamus, et küll koer aias jookseb. Ta on tegelikult paras takjas: talle meeldib olla seal, kus on peremees. Ta ei jookse päev otsa üksinda ringi, vaid passib igast aknast ja uksest sisse, et kus sina oled,» räägib Nilisk, kes ise pühendab oma koertele iga päev aega mitu tundi.

«Dobermann sobib kõigeks: agility, jälg, IPO, põhimõtteliselt kõik alad, mida koeraga koos harrastada saab. Minul nad veavad isegi skuutrit (suurte ratastega tõukeratas ehk Kickbike). See koer on piisavalt tugev ja võimas, et talle pakutu ära teha. Venemaal on isegi nelja dobermanni rakend, kes võistlevad kõrvuti kelgukoertega kelguveos ja võidavad,» kiidab Nilisk.

Nilisk rõhutab veel, et eelnev kogemus koertega tuleb dobermanni puhul siiski kasuks, ent palju sõltub inimesest endast ja tema sisemisest jõust, et tulla toime tugeva natuuriga. «Naeran, et kui Sul on kord olnud iseloomuga taks (Niliskil on kodus ka üle 10-aastane taks – toim), kellest on «jagu saadud», siis sa võid ükskõik mis tõu endale võtta,» naerab Nilisk, lisades, et inimesel võiks olla olemas mingi varasem kokkupuude koertega, aga mitte selline kokkupuude, et koer on kunagi aias ketis olnud. «Dobermann on toakoer ja tahab istuda diivanil omanikuga kõrvuti ja kaisus magada. Inimesele, kellele ei meeldi, et loom pidevalt juures on või ümber tiirutab, siis talle see tõug ei sobi.»

Kuna dobermannil puudub aluskarv võib väita, et dobermannid on n-ö «allergiavabad» koerad. Ehk siis inimesed, kellel on allergia loomakarvade (reeglina aluskarva, mis lendleb) vastu, dobermanni läheduses võivad olla ja koos elada vabalt. Enne kui allergik võtab koera, oleks siiski mõistlik teha allergiatestid, et veenduda, et pole allergiat koera sülje või kõõma vastu, sel puhul ei aita siis ka karvutu koer.

Dobermann kasvab võrdlemisi suureks: isase dobermanni turjakõrgus standardi järgi on 72 sentimeetrit, emasel 68. Kaal võib emasel koeral olla kuni 38 kilogrammi, isasel kuni 45. «Emased on väiksemad ja leebemad, kuid samas hoiavad väga oma territooriumi. Isased on võimsad ja reeglina dominantsema iseloomuga, samas peremehega lähedasemad ja armastavad süles istuda,» selgitab Nilisk.

Läbisaamine koerte, kasside, lastega

Niliskil on kodus lisaks koertele ka kassid, merisead ning kaks last. Kõigi nendega saavad dobermannid hästi hakkama. Nilisk rõhutab, et see, kuidas koer teistesse suhtub, on suuresti kinni koerajuhis. «Kui väikest peale harjutada ja sotsialiseerida ning karjahierarhia paika panna, saab igast koerast asja. Kindlasti tuleb teada, kuidas looma tutvustada perele, lastele ja teistele loomadele ja samas kuidas teisi karja liikmeid tutvustada dobermannile. Panen südamele, et kui peres on väikesed lapsed, siis on ülioluline õpetada ka lapsi käituma looma läheduses juba maast madalast » selgitab Nilisk, lisades, et dobermannidel on tugev saagiinstinkt, mistõttu iga eest ära jooksev loom muutub koera jaoks saagiks, kes tuleb kinni püüda.

Lastega on Niliski koerad väikesest peale kokku puutunud ning neile meeldib lastega koos olla. «Ma ei tea dobermanne, kes oleks oma pere lastesse halvasti suhtunud,» sõnab Nilisk.

Foto: Birgit Niliski erakogust Foto: Birgit Nilisk

Hollywood on kõva «teene» teinud

Dobermannide halb kuulsus on suuresti Hollywoodi filmitööstuse karuteene, millest ei ole enam kerge lahti saada. Kõikjal, kus vajatakse kurja koera, on esimene valik dobermann, seda just nende efektse välimuse pärast. Niliski sõnul on filmid koerte mainele suurt kahju teinud, sest nii mõnigi inimene jookseb dobermanni nähes teises suunas. Naise sõnul on olnud juhtumeid, kus inimesed lausa karjatavad, ehmatades nii koera omanikku kui koeri endid.

«On olnud juhus, kus jalutasin kodu lähedal pargis, järsku läheb selja taga lahti venekeelne kisa, «Appi, tapetakse, appi, tapetakse». Mina hüppan ümber, koerad hüppavad ümber, et mis toimub. Me oleme valmis appi jooksma ja siis astun paar sammu ja mõistan, et mina olengi see, kes tapab seal 50 meetrit eemal oma koertega. Ma olin nii šokis,» kirjeldab Nilisk üht juhtumit.

Hoopis suurem probleem on Niliski sõnul väiksed rihmata jooksvad koerad, kes on mureks just suurte koerte omanikele. «Need koerad on lahti ja peavad end lõvideks ja võivad rünnata. Kui neljakilone koer satub 40 kilogrammi kaaluva koera lõugade vahele, siis kes pärast süüdi on?» on Nilisk nördinud.

Kuid kas leidub inimesi, kes tahaksidki dobermannist paljukardetud võitluskoera teha? «Isiklikult õnneks ei tea ma ühtegi, kuid olen kuulnud legende, et pole väga õnnestunud, sest dobermann pole loomu poolest väga murdjaloom. Võib olla kuskil maailmas keegi arvab, et see oleks hea mõte, aga see kurjus ja agressioon, mis seal nõukaajal võis mõnes liinis näha olla, on välja aretatud,» sõnab Nilisk.

Dobermann ei ole loomult murdja, vaid armas kaisuloom. Foto: Birgit Niliski erakogust Foto: Birgit Nilisk

Ettevalmistused koera võtmiseks

Niliski sõnul tuleb kutsikat võttes kodu koerakindlaks teha, sest varem või hiljem tekib probleem, et üksi jäädes pistab kutsu midagi nahka. Ennekõike soovitab Nilisk kenneli puure. «Mõni on algul väga kenneli puuri vastu, kuni koer jõuab puberteediikka, kaheksa kuni üheksa kuu vanuseks, siis ta ei jõua neid puure enam kokku osta,» naerab Nilisk, lisades, et närimise puhul pole tihtilugu kahju mitte asjast, vaid kutsikad kipuvad asju alla kugistama ning see võib halvimal juhul viia koera surmani.

Puur on koerale kuudi eest. Sinna tuleb panna nende magamisase, mänguasjad ja joogi- ning sööginõu. Kodust lahkudes lükatakse puuri uks kinni ning seejärel jääb koer rahulikult magama. Omaniku kodus olles on puuri uks lahti ja enamik koeri käib seal magamas ning tunneb end turvaliselt oma pesas.

Treenimine

Pärast koera võtmist soovitab Nilisk võtta aega lemmikuga tutvumiseks ja ehk päris kohe esimestel nädalatel pigem mitte alustada intensiivset treeningut. Kutsikaid loovutatakse kahe - kolme kuu vanustena ning selleks ajaks on nad saanud vajalikud vaktsiinid ja olnud piisavalt kaua ema juures, et omandada sotsiaalsed oskused. Nilisk soovitab koeraga kuu või kahe jagu tutvuda ja seejärel mõelda, mida ja kuidas täpselt antud koeraga pihta hakata, iga koer on erinev oma karakterilt ja tööomadustelt. «Tahtes kodukoeraks, võib läbi teha kutsikakooli. Mina soovitaks võtta tõsisemalt ette, sest ainult kutsikakoolist jääb talle väheks,» sõnab Nilisk, kes soovitab tõsise huvi korral valida üks kindel treener, kellel on varasem töö koertega tegelemise kogemus. Naine soovitab kirjutada Eesti Dobermanniühingule, kust saab soovitused just soovija piirkonnas tegelevate treenerite kohta ning muud väärt nõu.

Koera sotsialiseerimist ja esmase kuulekuse, mängu ja toidu otsimise õpetamist tuleb alustada kohe pärast kutsika koju toomist – vastavalt kutsika võimetele. Niliski sõnul tasub koera tõsist treenimist alustada siis, kui lemmik on saanud pooleaastaseks. Elementaarsest koolitusest järgmised sammud on kaitse- ja jäljetrennid, oleneb, kes kui suure pisiku endale külge saab. Miks mitte ka otsingutrenn, kuid siis peab arvestama, et antud alal peab suutma koerajuht koera kanda süles ja kui tõesti on eesmärk antud ala ette võtta, soovitan juba päris kutsikat valides vaadata emase ja pisema isendi suunas.

«Kui koeraga käia näitustel ja tahta ikka tšempioni tiitlit, siis on kindlasti vaja teha kuulekuskoolituse I (KK1) ja II (KK2) aste. Kasuks tuleb ka sotsiaalkõlbulikkuse eksam (BH),» sõnab Nilisk. Kuuletuskoolituse II aste on oluline, sest seal tehakse paugukatse, mis tähendab, et keset sooritust lastakse püssist pauku. Dobermannid pauku karta ei tohi, sest tegemist on töökoeraga.

Iga koer on oma iseloomult ja tööomadustelt erinev Foto: Birgit Niliski erakogust Foto: Birgit Nilisk

Reeglid, millest dobermanniga koos elades tasub kinni pidada

Peamine reegel, mida tuleb arvestada, on õiglus. Tehes loomale ülekohut, kaob Niliski sõnul ka koera austus oma peremehe vastu. «Ma ei tea ühtegi teist tõugu, kes oleks nii tundlik. Nad on õiglased ja nii, nagu oled teda väikesest peale õiglaselt kasvatanud, nii suhtub ta kogu oma elu teistesse loomadesse ja inimestesse,» selgitab Nilisk, miks on oluline olla oma koera suhtes aus ja õiglane. Siiski tõdeb Nilisk, et tihtilugu tuleb koerale käsi õlale panna ja ta korrale kutsuda. Samas rõhutab ta, et tuleb mõista, kas koeral juhtub õnnestus kogemata või teeb ta midagi meelega. «Ma ei poolda koerale vitsa andmist, samas dobermanniga peab teinekord kasutama psühholoogilisi ja domineerivaid võtteid, et ta paika saada. Dobermann ei ole koer, kes ainult maiuse peal üles tuuakse,» selgitab Nilisk. Kõige suurem karistus, mis sellele tõule võib teha, on ta eraldamine teistest. Nimelt on talle väga oluline karjas olemine.

Nilisk sõnab ka, et kui dobermann läheb ülekäte, siis võib ta hakata korrale kutsuma peremeest, kes tema jaoks piisavalt autoriteetne ei ole. Tihtilugu saavad mured alguse sellest, et peremees lihtsalt ei mõista oma lemmikut. «Dobermann vajab kindlat kätt ja natuuri. Dobermann ei ole diivanikaunistus ega õuekoer,» sõnab Nilisk kindlalt.

Dobermannid on terved koerad

«Kindlasti tuleb vaadata, kellelt dobermanni võtad. Nurgatagused paaritajad, kes ei tee terviseteste, neilt ma ei soovita võtta. Atesteeritud kasvataja on teinud silma-, puusa- ja südameuuringud (eelistatult regulaarselt EGK ja vähemalt 1 kord alates koera kaheaastaseks saamisest 24h Holter uuring),» rõhutab Nilisk. Tõu probleemiks on südamelihase laienemine (DCM), kuid Eesti liinides seda väga ette ei tule. Samas võib haigus välja lüüa ka liinidest, kus seda pole ette tulnud mitmete põlvkondade vältel. Ülemaailmselt tehakse Niliski sõnul kõik, et seda välja aretada. Paljukardetud düsplaasiat dobermannidel üldiselt ei teki, rohkem on Niliski sõnul muresid pigem põlvedega (dobermann on suur ja raske koer ja hea isuga, kui nad end kiiresti täis söövad ilma, et lihas ja luustik oleks täielikult välja arenenud, võib juhtuda, et skelett ei pea vastu kõrgele aktiivsusele ja massile. Dobermannil puudub n-ö «pidurdusmehhanism» ehk siis kui ta midagi ette võtab, läheb ta läbi ja üle seinte ja müüride ning selle käigus võib endale viga teha. Mina soovitan hoida oma koerad vähemalt kuni 2-aastaseks saamiseni pigem saledamad kui ümaramad). Väga palju on süüd sellel, et koerale antakse liiga vara ja liiga palju füüsiliselt koormust (hüpped, tõkked jne). Siinkohal paneb Nilisk südamele, et koeraga võib raskemad asjad ette võtta alles siis, kui koer on selleks anatoomiliselt valmis, dobermanni puhul umbes 12-14 kuud, täiesti oleneb antud isendi füüsisest, massist jne.

Kõrvade ja sabade kupeerimine on keelatud

Koera kõrvade ja sabade kupeerimine ehk lõikamine on paljudes riikides keelatud, sealhulgas ka Eestis. Lubatud on see veel näiteks Venemaal, Ukrainas ja suures osas Lõuna-Euroopas.

Põhjus, miks seda kunagi tegema hakati, on iseenesest loogiline: koera aretanud Friedrich Louis Dobermann oli maksukoguja, kes soovis endale koera, kes on kuulekas, võimekas, tähelepanelik ja julge ning kes aitaks ja kaitseks teda. Töö- ja jahikoerteks aretatud loomadel oli oluline, et keegi ei saaks koera sabast ega kõrvadest haarata ja selle läbi koerale viga teha. Tänaseks dobermannidel sellist funktsiooni ei ole ning sabade ja kõrvade lõikamine pole enam vajalik. Siiski tehakse seda osa tõugude puhul, kes aktiivselt jahil käivad.

Nilisk mainib, et siiski on veel inimesi, kellele kupeerimise keeld ei meeldi ning kes toovad oma loomad seega just riikidest, kus see lubatud on. Sellisel juhul tuleb arvestada, et kupeeritud kõrvade ja sabaga dobermannid, kes on sündinud pärast 1. augustit 2013 Eesti ja enamuse Põhja-Euroopa riikide näitustel osaleda ei või.

Tuues koju dobermannikutsika, peate arvestama, et toote koju «uue armastuse» ja uue elustiili – kas olete selleks valmis?