Hüppa suksule selga

«Ma polnud veel käimagi õppinud, aga nii kui omapead jäin, roomasin õues rohtu sööva hobuse kõhu alla. See oli maailma kõige parem ja turvalisem paik,» räägib pikaajaline muuseumijuht Maruta Varrak. «Lapsena olin valmis igale hobusele selga ronima, mõtlemata, mida tema sellest arvab. Mäletan, et kolhoosiajal olid hobused öösiti meie kodu lähedal koplis. Nägin siis kurja vaeva, et mõni neist leivatükiga enda juurde meelitada ja puuriidalt talle selga hüpata. Mõnikord lõppes sõit ka kraavis.»