Kadri Taperson: me ei pea loomi võrdlema inimeste oskuste järgi

See raamat tekitas minus palju emotsioone, kohati tundsin lausa viha kasvamas.

See ei olnud eesmärk. Ma vastupidi, katsusin end vaos hoida. Eesmärk ei olnud kellelegi näpuga näidata. Võib-olla oli ridade vahelt tunda jõuetust, mida tunnevad tihti need, kes loomakaitsega iga päev lausa aastakümneid tegelevad.

Kuidas raamatul on läinud?

Praegu ma veel ei tea. Need, kes on tagasisidet andnud, on olnud enamasti tuttavad. Mitu inimest on öelnud umbes sama mis Sina, et raamat tekitab emotsioone. Siis on öeldud midagi niisugust, et tore, et keegi nendest (loomakaitsjatest ja loomaõiguslastest -toim) aru saab, et kui tore, et keegi mõtleb samamoodi nagu nemad. Need, kes teemaga rohkem kursis, on öelnud, et see raamat on rohkem algajatele. Ja nii ongi: raamat annab ülevaate sellest, millega üldse tegeletakse, ükskõik, kas sa oled loomakaitsja või loomaõiguslane.

Üks lugeja oli pahane, sest raamat ei vastanud tema ootustele. Ta tahtis, et lõpuks ometi oleks raamat, mis teda veenaks. Ma ei saanudki aru, kas veenaks selles, et meil, loomaõiguslastel, on õigus? See ei olnud raamatu eesmärk, vaid eesmärgiks oli anda ülevaade. Ta oleks tahtnud konkreetseid teaduslikke argumente tõestamaks, et nii on. Tegelikult on viited seal kõik olemas. Kui sa tahad teada saada ja tahad loomade poolt olla, siis sa saad vajaliku info sealt ju kätte, võib-olla loed juurde mõnd raamatut või artiklit, millele on viidatud.

Kartsin alguses, et inimeste ootused on niivõrd erinevad, sest kui keegi teeb turunduskampaania väljendiga «kõige esimene», siis see on tugev sõnum ja inimestel võivad olla erinevad ootused ja ilmselt nii oligi.

Alguses on märgitud, et kuulsid 2005. aastal pealt kitsetappu. Kas see võib olla ajend, miks hakkasid loomade eest kostma? On märgitud, et «enne pidid mõned loomad hukka saama, enne kui sulle hakkas kohale jõudma, mis toimub».

Raamatulugejate seas on kindlasti neid, kelle jaoks see on hea selge asi, ja kui ma nüüd ütlen, et see päris nii polnud, siis see ilmselt rikub lugemiselamust. Ma arvan, et ükski asi ei ole päris mustvalge, aga mingisugused sündmused olid ajendiks asja rohkem uurima hakata.

Peale seda sündmust oli vaja palju mõelda ja raamatuid lugeda, et teema ei jääks ainult emotsioonide tasandile, milles ei ole ka muidugi midagi halba; inimene peabki tundma, emotsioonidest kõik algabki. Mul läks aega, enne kui sain aru, et tegelikult on teine võimalus; ma ei pea end nii süüdi tundma, nagu kitsede ees tundsin; ma saan elada nii, et ei tee teistele sellega nii kohutavalt liiga.

Raamatus on korduvalt märgitud, et loomakaitsjad on väga laia silmaringiga inimesed. Millised on kohad, kust saab ka Sinu raamatut lugev inimene infot juurde otsida ja lugeda? Inimene, kes puutub loomaõigusluse ja -kaitsega kokku esimest korda, ei pruugi osata eristada õiget infot sellest emotsionaalsest infost.

Ma arvan, et kellelgi ei tasu end alahinnata, ikka leiab infot ka ise. Arvan, et kõige õigem on hakata lugema erinevate organisatsioonide kodulehekülgi. Ma olen kõigil organisatsiooni astuda soovijatel palunud tutvuda kodulehtedega, kus on viiteid ja kirjandust.

Kõige parem oleks muidugi nii, et inimene tuleks kohale ja saaks infot otse, aga see on tohutu probleem paljudel organisatsioonidel: ei ole kuskile kohale tulla, sest meil on kolme organisatsiooni peale Tallinnas kontor, aga seal ei istu kogu aeg keegi, sest kõik on midagi tegemas. Samal ajal tean, et kui inimene on oma südames võtnud kindla otsuse, et tahab tegeleda kas loomakaitse või loomaõiguslusega, siis ta saab selle kontakti. 10 kontaktivõtjast üks jääb alati paigale ja see on see üks, kes on juba ise midagi otsinud ja tõesti tahab tulla.

Ühingutel ei ole aega inimesi õpetada, kuigi me tahaks. Ja see on hästi halb, sest oleme sellega üsna palju inimesi kaotanud, aga lihtsalt füüsiliselt ei ole aega. Näiteks Loomus – mina olen Hiiumaal, meie kommunikatsioonijuht on Raplamaal ja kui vaadata nimekirja, siis 25 liikmest pooled ei ela üldse Eestiski.

Helen Roosimägi (Eesti Loomakaitse Seltsi liige aastatel 2001–2008) on raamatus öelnud, et praegu ei peaks hakkama looma uusi seadusi, piisab sellest, et olemasolevaid täidetaks. Kuidas sellega tegelikult on?

Meil käib praegu koos Eesti loomakaitseorganisatsioonide ümarlaud, mis on projektipõhine ja Loomuse juhtida. Tahame aasta jooksul proovida, kas ja kui palju on võimalik koostööd teha.

Alguses tundus, et äkki peaks muutma karistusseadustikku, aga kõige olulisem oleks tööle saada need seadused, mis praegu olemas on. Juba praegu on võimalus inimene üheks aastaks kinni panna, aga seda ei ole ju tehtud.

Üks asi, mis on sõelale jäänud, on kaebeõiguse teema, mida on ka raamatus kirjeldatud. Nii kaua, kuni loomakaitsjatel ei ole õigust kaevata loomapidajat kohtusse, on meie töö hästi keeruline.

Seoses seadustega. Kas saan õigesti aru, et loomad on seaduse silmis omandid? Kas saame 21. sajandil öelda, et loom on inimese omand. Mentaliteet, et loom on inimese omand, annab ju õiguse looma ära visata?

Aga visataksegi ju. Omand annab inimesele õiguse, käituda loomaga nii, nagu ise tahab. Näiteks kui kolid ja uude kohta tundub looma ebamugav võtta, siis inimesed võivad selle looma tappa, õigemini küll loomaarstil tappa lasta.

Omandi küsimusse on võimalus mitut moodi suhtuda: saab rääkida ka asjaõigusseadusest, aga loom pole asi juba selle pärast, et teised seadused ütlevad, et looma tuleb kohelda vastavalt liigile. Seda tänasel päeval ei muuda seadusandlikus mõttes, sest ükski selline asi ei muutu väga kiiresti. Me katsume päev päeva haaval inimeste teadvusesse süstida, et asjad ei pea nii olema. Looma elu on temale endale tähtis. Loom on tundlik ja teadlik olend ning selle muutumisele aitab kaasa info, kuidas loomad mõtlevad, mida tunnevad, mis suhtes nad on inimesega sarnased või erinevad ja millised on liigile vajalikud tingimused. Kõigepealt tuleb looma tajumist muuta ja siis minna selle juurde, kas ta on omand või mitte. Praeguse seaduse järgi paraku on, kuid see ei vasta nendele normidele, mille järgi me peaksime elama.

Mis on põhjus, miks liiguvad endiselt arusaamad, et koer peab ühe pesakonna saama, siis ta elab kauem?

Ma tuleksin okupatsiooniaja juurde, kus info ei liikunud. Inimesed ei ole südames halvad, nad märkavad, et koer rõõmustab poegade üle ja nad tunnevad iseendaga sarnasust, sest ka meie rõõmustame järeltulijate üle.

Ei ole tõestatud, et koer elab kauem, kui tal on üks pesakond olnud.

Teine teema on näiteks see, et me räägime loomade õigustest, aga kastreerime kasse. Me tõenäoliselt rikume puhtteoreetiliselt tema õigust saada järglasi, aga mida me peaksime tegema, kui kasside populatsioon on niivõrd suur? Inimene on see, kes vastutab, kass ega koer ei vastuta. Me peame kassid kastreerima, sest me ei suuda vastutada kõikide tema lõputute järglaste heaolu eest. Meile on antud mõtlemisvõimet ja valikuvõimalust rohkem kui teistele liikidele. Ka kutsikate puhul: niikaua, kuni varjupaigad on koeri täis, ei saa me teha valikut selle koera järgi, kes on meil kodus, vaid peame käituma õigesti nende suhtes, kes juba varjupaigas on.

Segadust tekitab ka see, et informeerituse tase on nii erinev: üks on tädi, kes ei ole maalt võib-olla kunagi väljas käinud ja kes ei ole vaadanud, mis maailmas toimub ja siis on see tädi, kes on kogu selle info keskmes. Ühiskond areneb väga ebaühtlaselt.

Kuidas plaanite jõuda selle metsas elava tädini, kes ei ole kunagi kodupaigast väljas käinud?

Ma arvan, et me ei jõuagi. Suuremad muutused toimuvad järgmise või ülejärgmise põlvkonnaga. Kui mul tuleb poebussi juures tädi, kes ütleb, et ta peaks küll oma kassi ära lõikama, aga ei ole veel jõudnud, siis me oleme tema juurde jõudnud osaliselt, sest ta on kuulnud, et võiks steriliseerida, sest see on soositud. Järgmise asjana ta ütleb, et neli kassi said sel kevadel pojad küll, aga õnneks sai ta kõik kätte. Ma tean, mis ta nendega tegi, sest ta kindlasti ei läinud nendega loomaarsti juurde ja ei teinud nendele mürgisüsti, nii nagu on seadusega kohustuslik, aga ma ei küsi tema käest seda.

Sellel hetkel saan aru, et tema jaoks on see piir: ta teab, et on vaja steriliseerida, aga ta pole jõudnud seda teha ja ühegi projektiga pole tema juurde jõutud, et operatsioon kinni maksta.

Tõenäoliselt me igaühe juurde ei jõuagi, aga kodanikujulgust nendest asjadest rääkida peaks olema palju rohkematel inimestel, kui neil, kellel loomakaitsemärk rinnas. Kui näed, et su naabril on koer ketis ja temaga ei käida kunagi jalutamas, siis tegelikult tasub minna ja rääkida, mitte oodata, et keegi teine seda teeb, sest loomakaitsjad ei jõua igale poole. Ei ole võimalik, et me käiksime hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni inimeste juures, kelle juurde pole info jõudnud või kes pole tahtnud seda vastu võtta.

Steriliseerimisest ja kastreerimisest rääkides... probleem on suur. Kas te pole ühise laua taga mõelnud sellele, et need kohustuslikuks muuta?

See maksab nii palju. Me rääkisime sellest eelmine kord ühel suurel ümarlaual, kus olid kohal ka maaeluministeerium ja veterinaar- ja toiduamet. Kuna loom on omand ja see ei ole väärkohtlemisega seotud, siis ei saa kastreerimist ja steriliseerimist kohustuslikuks teha. Lisaks võtaksime võimaluse inimestelt, kes paljundavad kutsikaid ja elavad sellest, sekkuksime ühte ettevõtlusharru, ning meie  ühiskond ei toimi paraku nii; ettevõtluse häirimine on ju tabu.

Aga probleemid millerdajatega ja nendega, kes paljundavad koeri selleks, et raha saada. Tihti on koerad on väärarenguga või haiged. Kohustuslik kastreerimine-steriliseerimine aitaks millerdajate tegevusele piir panna.

Muidugi aitaks. Me võime selle ideega välja tulla, aga see tekitab rohkem pahandust. Praegu soovitame, et loomi ei paljundataks, meil ei ole neid rohkem vaja. Kõige frustreerivam on see, kui aeglaselt asjad arenevad. Sa istud ja tead, kuidas oleks õige ja kuidas kannatusi vähendada, aga sa ei saa seda teha, sest tajud, et ühiskond pole valmis. Üheks probleemiks on ülearetatud koerad, näiteks need, kes ei saa ise sünnitada või hingamistakistusega, see on täislollus.

Kuidas praegu on, kas loomakaitseorganisatsioone oleks juurde vaja või peaks kuhugi piiri tõmbama?

Kes see piiri tõmbaja on? Meil on näiteks palju organisatsioone, mis tegelevad haridusega või erivajadusega inimestega või loodushoiuga. See on kodanikuõigus. Organisatsioonid toimivad paremini, kui omavahel teevad tööd koos need, kes on mõttekaaslased. Suures plaanis ajavad kõik loomakaitseorganisatsioonid üht asja, aga kui hakata lähemalt vaatama, siis on maailmavaatelised erinevused ja inimeste omavaheline sobivus. Asi mida annab parandada, on omavaheline koostöö, see peaks olema palju parem.

Kas poleks tulemuslikum, kui anda organisatsioonidele raha, nii et nad ei peaks lootma vaid inimeste toetustele? Raamatus on korduvalt mainitud rahaprobleemi.

Kui rääkida kas või hulkuvatest loomadest, siis need kohustused, mis on omavalitsustele antud, on väga väikesed. Kui on leitud loom, kelle omanik pole tuvastatav, siis omavalitsus peab omaniku tuvastama ja 14 päeva looma hoidma ja tema eest hoolitsema ning otsima endist või uut omanikku. Kui 14 päeva pärast ei ole õnnestunud, siis võib looma magama panna.

Loomakaitseorganisatsioonid tegutsevad palju laiemalt, nemad ei otsusta 14. päeval, et nüüd on kõik, vaid hoolitsevad looma eest aastaid, lisaks tegelevad nad inimeste nõustamisega, mis pole omavalitsuse ülesanne.

Isegi kui see raha, mis ette nähtud omavalitsustele, kanda kuidagi organisatsioonile, siis see oleks väga väike osa sellest, mis organisatsioonile vaja on. Kui paljud organisatsioonid oleks valmis vastu võtma seda kohustust, seda ma ei oska öelda, küll tean, et omavalitsused juba on selle raha mujale suunanud. Näiteks Varjupaikade MTÜ – nemad pakuvad varjupaigateenust aga sisuliselt on nad loomakaitseorganisatsioon, ja kui näiteks 80 omavalitsust on need kohustused üle kandnud Varjupaikade MTÜ-le, siis see skeem, mida sa nimetasid, on osaliselt juba toimunud.

Kui mõtleme, et raha võiks olla rohkem, siis on kaks asja: esimene on, et loomulikult, rahastage neid organisatsioone ja loomakaitsekultuur tõuseb, see on fakt. Maaeluministeerium üht organisatsiooni praegu rahastab ja see on väga väike summa. Üks asi, mille peale ministeerium võiks mõelda, oleks üks telefon Eestis, mis oleks kogu ööpäeva avatud, mida peaks ülal kogemustega loomakaitsjad ja mida riik täielikult rahastaks. Vot see oleks see, mida oleks vaja. Eesti Loomakaitse Seltsil on annetustest rahastatud telefon, mis on tööpäeva jooksul avatud ja sinna tuleb päevas keskmiselt 10 kõnet.

Teine, mida võiks riiklikult rahastada, oleks koolitused. Ümarlauas arutades selgus, et tegelikult oleksid paljud organisatsioonid koolitusvalmid: nende sees on kogemusega inimesed, kes oleks nõus loenguid lugema, aga lõpmatult tasuta seda teha ei saa. Meil on olnud lühiajalised koolitusprojektid, aga see on ebasüsteemne.

Seda, mismoodi riik loomade eestkostjaid rahastaks, ma ette ei kujuta; me peaks ikka sõltumatuks jääma.

Millistest summadest me räägime? Kui palju on keskmisel varjupaigal või organisatsioonil rahast puudu, et toime tulla?

Toime nad tulevad. Ma loodan, et Triinu (Varjupaikade MTÜ juhataja – toim) ei pane pahaks, mis ma nüüd ütlen, aga neil on kuus varjupaika ja see summa, mis nad omavalitsustelt saavad, on pool sellest, mis neil tegelikult vaja on.

Inimesed teevad tööd ja näevad vaeva. Nad sõltuvad sellest, kas teised tulevad appi.

Olles loomakaitseorganisatsiooni püsiannetaja, siis sa juba osaled mingis projektis, ehkki seda võib ka abistamiseks nimetada.

Loomaõiguslusega on nii: sa ei saa sellest enam lahti, sa võid ju otsustada, et oma tervise, oma perekonna, oma jätkuva elu nimel ma olen oma panuse andnud, ma olen väga palju teinud, ma olen alguse pannud väga paljudele asjadele, ma taandun ja mõtlen iseenda peale. Aga mismoodi?  Kogu see valdkond võtab hästi palju, aga ta annab Sinu elule mõtestatuse ja tähenduse. Sa saad aru, et sa teed väga olulist asja ja sul on väga raske  hakata tegema midagi muud. See poeb Sulle identiteeti ja see on see, mis käivitab.

Kas see kõik oli ajendiks sellele, et 2006. aastal Kuulikodu luua?

2006 loodi kaks asja: Kuulikodu ja organisatsioon Loomade Nimel. Ma tulin Kuuli tallu Tallinnast juba 10 päästetud loomaga, nii et varjupaik oli siin varemgi.

Ja 2005. aastal jõudis kätte aeg, mil oli vaja juriidilist keha, läbi mille saaks hoolitseda nende loomade eest, kes siin juba olid. Läbi nende loomade ja tegevuse tuli teadmine loomaõiguslusest. 18. august 2006 oli Loomade Nimel olemas. Ma arvan, et mõned asjad on ette nähtud, me ei juhi neid asju. Täiesti juhuslikult said kokku inimesed, kes olid seda mõnda aega mõelnud; täiesti erinevatest vanuserühmadest, täiesti erineva taustaga ja arvasid, et selline liikumine peaks olema. Sealt said alguse kõik meeleavaldused, sõna loomaõiguslus, sõna vegan. 10 aastat ja mis meil praegu on: restoranid, raamatud, organisatsioonid. Ju kuskilt keegi mulle selle ülesande pani.

Kas praegu Kuuli talu tegutseb?

Kuuli talu on minu kodu ja Loomuse aadress on ka siin. Kohalikku tööd teeme hästi vähe, põhiaeg läheb Loomuse peale.

15 looma, kes siin elavad, on varjupaiga ajast jäänud ja natuke tegeleme ka kohaliku toidu- ja raviabiga.

Raamatusse oli pandud Facebooki postitus, kus inimene oli pahane, et kassikolooniat päästma mindi. Ta ütles, et looduslik valik teeb oma töö.

See oli raamatusse pandud nende inimeste pärast, kes, ma tean, ei käi kunagi Facebookis. Ja neid on päris palju. See on nii tavaline, et peame vaidlema ja selgitama, see on nii suur osa loomakaitsja tööst.

Mulle hakkas tunduma, et loomade puhul räägitakse alati looduslikust valikust, kui nad surevad, siis öeldakse, et looduslik valik teeb oma töö. Inimeste puhul me räägime looduslikust valikust üliharva. Kas see ei ole silmakirjalik, et ütleme loomade puhul, et tegemist on loodusliku valikuga, aga inimeste puhul nad ei ütleks nii.

Me elame inimkeskses ühiskonnas. See on põhiline probleem, et me paneme inimese kõrgemale kui looma, aga selleks ei ole põhjust. Ainus asi on see, et me vastutame ja teised liigid mitte.

Siin on ka mingi infopuudus: inimesed ilmselt ei taju neid kannatusi, mis loodusliku valiku puhul kaasnevad. See õnnetu, kelle loodus on välja valinud, mida ta peab enne surma haige ja nõrgana läbi elama. Sinnamaale ei mõelda, see on kerge selgitus mugavale õigustusele. Kuna inimene on meie jaoks ülimuslik, siis just kui ei kõlba kasutada loodusliku valiku mõistet. Kassikolooniate puhul on selline sõnavara väga tavaline.

Raamatus oli pikk tekst, mis just kui tõestas, et me peame loomi rumalateks ja saamatuteks ja arvame, et kuna meie mõtleme, siis me oleme paremad kui teised. Seal oli ka näiteid, et delfiinid kaitsevad haigeid delfiine ja koerad suudavad meelde jätta kümneid inimeste nägusid ja seostada neid nimega. Me ei saa öelda, et oleme paremad?

See on väga filosoofiline küsimus. Kus on see mõõdupuu? Ka inimesi omavaheline võrrelda on keeruline.

Loomade puhul ei peaks mõõdupuid võtma inimese järgi, on väga palju asju, mida me loomade käitumises üldse ei taju. Meil ei ole võimalikki seda tajuda. Me ei pea loomi võrdlema inimeste oskuste järgi. Nad on teine liik! Loomad võivad olla nii teistsugused, et võrdlus ei ole võimalik. Ainsana saame mõõta kannatuste hulka, mida inimene loomadele oma tegevuse või tegemata jätmisega valmistab.

Raamatust kõlas, et me ei tea tegelikult loomadest kõike, vaid teame erakordselt vähe. Kas sellega saab «välja vabandada» ka väärkohtlemise juhtumeid?

Ma arvan, et ei, enam mitte. See, millest mina rääkisin, oli inimkonna üdine teadmine loomaliikidest kui sellistest. Kui räägime tavalistest loomadest, kellega inimene on koos toiminud sajandeid, siis see info on nii kergesti kättesaadav, omandatav ja lihtne. See on kultuuri küsimus ka. Meie kultuuris ei ole esile tõstetud, kuidas me kohtleme oma loomi. Inimene on ka rumal loom, ta teeb asju teiste järgi.

Näiteks hakkasime mandri veterinaaridega rohkem kui 10 aastat tagasi steriliseerimispäevi tegema. Kuna Hiiumaa arstidel on raske emaste koerte steriliseerimislõikusi teha, sest neil pole assistente, siis tulid mandrilt arstid. Pannakse kirja üks päev, kus tulevad arstid ja saab lasta emase koera ära steriliseerida. Inimesele on see natuke odavam, sest säästab teda mandrile sõitmisest. Eelmisel aastal nägin, kuidas oma koeri olid tulnud lõikama inimesed, kelle puhul olin täiesti veendunud, et nad seda mitte kunagi ei tee. Nad olid valmis kulutama selle summa ja oma koera oluliseks pidanud.

Sain seletuse siis, kui kuulsin vestlusi pealt: selgus, et kõik nende naabrid olid oma koera ära steriliseerinud. Inimesteni on jõudnud teadmine, et steriliseerimine ei tee koerale halba, arstid teevad hästi ja vabanetakse kutsikate murest ja see on õige käitumine. Jõuame jälle selleni välja, et kõige frustreerivam on see, et need muutused võtavad nii kaua aega.

Kust alustama peaks? Kas koolidest: anda tunde, näitama videoid, mis loomatööstuses toimub?

On kahesugust suhtumist: on neid, kes ütlevad, et minnes seltskonna ette ja näidates kõige karmimaid filme sellest, mis loomadega toimub, siis mõju on väga lühike, inimene saab šoki, aga uus käitumisviis ei pruugi kinnistuda.

Kõik sõltub väga palju koolitajast ja sellest, kas ta suudab selgitada, miks ta filmi näitab või kas oskab video õigel ajal kinni panna, kui näeb, et see mõnd noort inimeste väga šokeerib.

Olid aastad, kus Loomakaitse Seltsist käidi koolides rääkimas. Me käisime isegi sõimerühmades! Seal saab rääkida läbi mänguasjade ja rohkem muidugi kasvatajatele. Koolides käimisega sain aru, et muutused hakkavad toimuma noorema generatsiooni puhul.

Koolides käimine on väga oluline ja järgmised põlvkonnad suhtuvad loomadesse teistmoodi. Minu sajad koolitunnid näitasid, et meil ei tekkinud vastuolusid õpilastega, vaid õpetajatega, sest seda tundus nende jaoks liiga palju ja nemad ei suutnud seda infot vastu võtta. Mul on olnud üks juhtum, kus kogu klass tuleb oma õpetaja eest vabandust paluma. Kui sa oled keskeas ja info on juba sinu jaoks kinnistunud, siis sa ei taha, et sinna sõidaks teadmine, et äkki võiks oma tarbimist täielikult muuta.

Veel enne, kui jõuan mainida, et arutaksime natuke karusloomafarmide teemat, juhtub midagi eriskummalist. Nimelt saab Kadri Taperson samal ajal maaelukomisjonist kirja karusloomafarmide mõjuanalüüsi kohta. Tegemist on ajaloolise hetkega, sest selgub, et Loomust maaelukomisjoni laua taha karusloomafarmide teemat arutama ei kutsuta. Maad võtab vaikus ning mõtted lähevad eemale. Taperson selgitab, et diskussiooni alustatakse sel teemal küll, kuid väljaspool maaelukomisjoni.

Milline on üks karusloomafarmi pidaja?

Ma arvan, et ta on üsna tavaline, nagu iga teine loomapidaja. Jällegi piiri tõmbamine: kas karusloomafarmi pidaja erineb lambapidajast või kas lambapidaja erineb lambaliha sööjast? Karusloomafarmid on lubatud tegevus ja väga suure protsendi inimeste hulgas täiesti õigustatud tegevus, sest ka neil on lauale vaja leiba ja midagi sinna peale ka. Ja kui ta siiralt usub, et ta teeb midagi, mis on lubatud, siis võib ta olla kes iganes. Ma arvan, et ta on täitsa tavaline inimene, kes ei ole silmi lahti teinud.

Meil on üks kontakt ühe karusloomafarmeriga, kes on pensionile jäänud ja nüüd kõrges eas avastanud, et äkki ta on valesti elanud. Tema mõtete ja kahtluste tajumine on päris kurb. Me ei saa temast deemonit teha, sest see on lubatud tegevus ühiskonnas tervikuna.

Karuslooma farmides käiakse filmimas. Enamik inimestest on anonüümsed. Miks see nii on? Kas kardetakse elu pärast või tööst ilma jääda? Või soovivad nad neis kohtades ka edasi käia?

Just, kõik need asjad. Kas just elu ja tervise pärast, aga see pole seadusega lubatud. Sa oled tunginud teiste inimeste territooriumile, see on põhiline süütegu, mis nad on teinud. Midagi ei ole lõhutud ega kahjustatud, vaid dokumenteeritud.

Ma arvan, et nad ei ole arad inimesed, vaid nad tõepoolest tahavad uuesti minna. Väga paljudes riikides on näidatud avalikult neid kaadreid ja öeldud, et jah, mina käisin, sest mina tahtsin paljastada. See on palju jõulisem. Eesti on nii kohutavalt väike, et ma kujutan ette, et kui üks inimene millegi sellisega välja tuleks, siis teda seostataks sellega elu lõpuni.

Kui karusloomafarmi omanik ütleb, et tapmisprotsess viiakse läbi korralikult ja loomad ei jää piinlema, siis ei tohiks ju filmijaid karta ega nende tegevuse peale ärrituda.

Just. Kui oled täiesti kindel, et sul on kõik õigesti, siis sa ei tohiks sellest kuidagi heituda kui filmija tuleb. Teine asi, kas see tähendab, et kui tapame kiiresti ja korralikult, kas see on siis õigustatud? Sa tegeled oma elatise saamiseks teiste isikute tapmisega.

Kindlasti tehti väga palju vigu seoses masstapmistega sigade aafrika katku puhul. Kui tapetakse nii, et gaas lastakse kinnitopitud akendega lauta, siis miks keegi peaks arvama, et kõik need loomad surid sekundiga?

Soomlased tegid ühe aasta jooksul salakaameratega tapamajadest video. Kaamerad rippusid erinevates tapamajades aasta aega koguti infot ja siis toodi kaamerad ära ja info koguti kokku ja selgus, et äärmiselt palju oli vigu.

Raamatuesitlus Tartus

4. mail esitles Kadri Taperson oma teost «Loomade poolt» Tartus Genialistide klubis. Üritusele oli tulnud kümmekond inimest, kellele andis Taperson võimaluse küsida kõike, mis inimestel hingel: alustades organisatsioonide tegevusest, lõpetades sellega, millal järgmist raamatut võib oodata. Olgu saladuskatte all öeldud, et mõtteid uutest teostest tuli mitmeid, seega tasub oodata, sest väärt ideede täideviimine võtab aega.