Vaktsineerimine kaitseb sinu lemmiku elu

Foto: PetCity Loomakliinik

Vaktsineerimine on kõige tõhusam ja ohutum meetod, et kaitsta oma lemmiklooma paljude nakkushaiguste eest. Regulaarselt tehtud kordusvaktsineerimised aitavad looma organismis säilitada kaitsekehade piisavat taset ja vältida haigestumist.

Vaktsiiniga viiakse surmatud või nõrgestatud haigustekitajad organismi, mille tagajärjel tekivad organismis vastavad kaitsekehad. Edaspidi reageerib immuunsüsteem kiiresti, kui sama haigustekitaja satub looma organismi, hävitades või pärssides haigustekitajat nii, et haigustunnuseid ei tekigi või on haiguse kulg kerge.

Vaktsiine tohib manustada ainult loomaarst ja loomaomanikele neid ei väljastata. Vaktsineerimisvisiit loomakliinikusse ei tähenda vaid kiiret süsti - siia juurde kuulub konsultatsioon kõigest vaktsineerimisega seonduvast, looma terviseseisundi kontroll ja ametlik märge kaitsesüstimise kohta. Ilma sellise märketa loomi käsitseb seadus, kui vaktsineerimata isendeid. Märge kantakse lemmikloomapassi või vaktsineerimistunnistusele.

Vaktsineerida tuleb kõiki kasse ja koeri olenemata nende territooriumi piiratusest. Näiteks võib inimene oma kätel, riietel või jalanõudel tuua tubase kassini haigustekitaja. Samas võib loom ootamatult vajada käiku loomakliinikusse või omal käel jalutama pääseda. Mida suurem osa lemmikloomadest on vaktsineeritud, seda enam väheneb haigustekitaja levimus ning langeb ka vaktsineerimata loomade nakatumisrisk: tänu mass-vaktsineerimisele on mitmed inimeste ja loomade nakkushaigused, mis aastakümneid tagasi tavalised olid, tänaseks pea unustatud.

Mille vastu vaktsineeritakse?

Marutaudivastane vaktsineerimine on Eestis nagu ka enamikus teistes Euroopa riikides, kohustuslik. Kuigi kõik teised kaitsesüstimised on vabatahtlikud, on need lemmikloomale sama vajalikud. Koerte nn tuumikvaktsiiniks ehk ülemaailmselt kõige tähtsamaks peetud vaktsiinideks loetakse koerte katku, parvoviiruse ja nakkusliku hepatiidi vastu immuniseerimist. Samas on Eesti oludes niisama tähtsad leptospiroosi ja paragripi vastased vaktsiinid.

Kassi tuumikvaktsiin sisaldab panleukopeenia, kasside kalitsi- ja herpesviroosi vaktsiini. Olemas on teisigi vaktsiine, mis suunatud kas vähem ohtlike, väiksema levialaga või väiksema vaktsineerimisefektiivsusega nakkushaiguste vastu, nende kasutamise vajalikkus tuleb otsustada individuaalselt, pidades silmas eelkõige looma asukohta ja eluviisi.

Marutaud on ägeda kuluga neuroloogiline viirushaigus, mis võib tabada pea kõiki imetajaid nahkhiirest inimeseni. Viirus kandub edasi nakatunud looma sülje vahendusel; kui kliinilised tunnused on juba tekkinud, on haigus ravimatu ning lõppeb alati surmaga. Õnneks pole marutaudi meil viimastel aastatel diagnoositud ja tänu laialdasele vaktsineerimisele on Eesti kuulutatud marutaudivabaks riigiks. Kahjuks aga naaberriikide metsloomade hulgas viirus veel ringleb.

Enam esinevad haigused

Koerte parvoviroos on palaviku, oksendamise ja kõhulahtisusega kulgev väga nakkav viirushaigus, mis on eriti ohtlik  kutsikatele. Nakkus püsib elus väga pikka aega ning kandub kergesti edasi ka inimeste käte ja jalanõude vahendusel. Haigestunud koerad vajavad haiglaravi ning võivad hoolimata sellest surra. Vaktsiin tagab praktiliselt 100%-lise kaitse.

Koerte katk on kõikidele koertele ohtlik paljusid organsüsteeme tabandav viirushaigus. Tänaseks esineb haigust Euroopa riikides õnneks väga harva. Veel 20 aastat tagasi oli viirus Eestis sage, kuid tänu vaktsineerimisele saadi nakkuse levik kontrolli alla. 

Koerte nakkuslik hepatiit on peamiselt maksa kahjustav haigus ja vastuvõtlikud on eriti alla aastased koerad, see võib olla neile surmav. Tänu vaktsineerimisele esineb samuti väga harva, vaktsineerimine annab tugeva kaitse. 

Koerte paragripiviirus on üks kennelköha tähtsamatest tekitajatest. Kennelköha ehk nakkuslik trahheobronhiit on mitmetest erinevatest viirustest põhjustatud hingamisteede põletik. Nakatumisoht on suur kõikjal, kus koerad hulgaliselt kogunevad: näitustel, koeraparkides ja -treeningplatsidel, koerahotellides või ka loomakliinikutes. Vaktsineeritud koertel esineb kennelköha harvem ning sümptomid on leebemad, kuid ei välista haigestumist. Tõhus ja kiiresti mõjuv toime on ninasõõrmetesse tilgutataval paragripiviiruse ja Bordetella-bakteri vastasel vaktsiinil, mida soovitatakse eriti näitusekoertele.

Leptospiroos on bakterite tekitatud haigus, mis võib kulgeda neeru- või maksapuudulikkuse, hingamisraskustega või kombinatsioonina neist. Tekitaja on Eesti looduses väga levinud, seda levitavad närilised ning koerad nakatuvad lompidest või tiikidest näriliste uriiniga saastunud vett juues, aga ka nahavigastuste kaudu, samuti närilisi süües. Kõik haigustekitajaga kokkupuutunud loomad ei haigestu, mõni aga vajab nädalatepikkust haiglaravi, haigus võib olla surmav või kaasa tuua jäädava neerukahjustuse. Nakatunud koera uriin ja veri on nakkusohtlikud ka inimesele. On tähtis, et vaktsiin sisaldaks antikehasid kõigi meil levivate erinevate leptospira-bakteri variantide suhtes – mitte kõik vaktsiinid ei ole seda. Kasse ohustatuks ei peeta, kuigi hiljutised teadusuuringud on andnud vastuolulisi tulemusi.

Kasside panleukopeenia ehk kassikatku viirus on lähisugulane koerte parvoviirusele. Haigestuvad peamiselt kassipojad, sümptomiteks on palavik, oksendamine ja kõhulahtisus. Küllalt sagedased on surmajuhtumid. Nagu koerte parvoviirus, on ka kasside panleukopeenia tekitaja väga vastupidav keskkonnas ning haiguse edasikandumine lihtne.

Kasside kalitsiviroos ja rinotrahheiidiviirus on kasside hingamisteede põletike tekitajad. Haiged kassid aevastavad; lisanduda võib kõrge palavik, silmapõletik või suuhaavandid. Ka paranemisjärgselt jäävad paljud kassid nakkuskandjateks. Vaktsineerimine sajaprotsendilist kaitset ei taga, kuid vaktsineeritud loomal kulgeb haigus leebelt või jääb täiesti märkamata ning nakkustekitaja eritamine keskkonda väheneb oluliselt.

Eestis on saadaval vaktsiinid veel kasside klamüdioosi (hingamis- ja silmapõletike tekitaja), kasside leukeemiaviiruse (immuunpuudulikkust, sidekoe ja verevähki tekitav viirus) ja koerte herpesviroosi (sigimisprobleeme ning vastsündinud kutsikate suremust põhjustav viirus) ohu vähendamiseks. Teatud juhtudel on selliste vaktsiinide kasutamine omal kohal. Samas kõik loomad nende vastu vaktsineerimist ei vaja.

Millal vaktsineerida?

Varasemalt on olnud tavaks vaktsineerida loomi igal aastal. Enamasti piisab, kui kodukoeri ja -kasse vaktsineerida kompleksvaktsiiniga iga 2-3 aasta järel. Koerte paragripi (kennelköha) ja leptospiroosi vastane immuunsus vajab kindlasti vähemalt iga-aastast uuendamist. Leptospiroosi vastane vaktsiin võib kaitse anda isegi veel lühemaks ajaks kui aasta. Marutaudi vastase vaktsineerimise sagedus on sätestatud riiklike määrustega, vaktsineerida tuleb vähemalt igal teisel aastal, seda vaid juhul, kui kasutatava vaktsiini ravimijuhend nii lubab – mitmed meil registreeritud vaktsiinid näevad ette iga-aastast vaktsineerimist. Kõige õigem on käia iga täiskasvanud koera ja kassiga loomakliinikus tervisekontrollis igal aastal ning parim aeg selleks on siis, kui eelmisest vaktsineerimisest on aasta möödunud. Nii jõuab omanik võimalikult varakult jälile lemmiku varjatud terviseprobleemidele ja lemmik saab vaktsineeritud just nende haiguste vastu, mille järele parajasti vajadus on.

Kutsikate ja kassipoegade vaktsineerimine vajab eelnevaid teadmisi. Kui loomapoja ema oli enne tiinestumist vaktsineeritud, annab ta vastsündinule esimestel elutundidel piimaga nakkustevastased kaitsekehad. Need kaitsevad vastsündinut, kuigi kaitsekehade hulk noorlooma kehas väheneb sama kiiresti, kui ta kasvab. Kahekuuses organismis immuunsust tagavat kogust sageli enam pole ja loom vajab lisakaitset – pärast kaheksa elunädala täitumist ongi õige aeg esmasvaktsiiniks. Emalt saadud kaitsekehad takistavad esialgu vaktsiinil siiski täit mõju avaldamast ning kuni neid veel väikegi kogus veres ringleb, tuleb süstimist 3-4 nädalase intervalliga korrata. Kutsikaea vaktsineerimistsüklit alustatakse niisiis kahe või kolme kuuselt ning jätkatakse neljakuuseks saamiseni. Ehkki varajane vaktsineerimine tähendab üht lisasüsti, tasub see end ära: vaktsineerimata kutsikaga jalutama või koertekooli minna ei tohi!

Mida kindlasti arvestada?

Vaktsineerida tohib ainult täiesti tervet looma. Halva üldseisundiga loomal võivad tekkida vaktsineerimisest tõsised kõrvalnähud. Samuti ei tooda haige organism immuunsuse tekkeks piisavalt antikehi. Visiidi käigus vaatab arst looma põhjalikult läbi, kuid kõik immuunsüsteemi nõrgestavad tegurid  ei ole ülevaatusel avastatavad - üheks selliseks on sooleparasiidid. Seega peab lemmikloom ussirohtu saama hiljemalt 10-14 päeva enne vaktsineerimist.

Kõigi vaktsiinipreparaatide ohutus on rangelt kontrollitud, kuid nagu kõigi ravipreparaatide puhul, reageerib väike osa loomadest vaktsineerimisele ootamatult. Süstekoht võib sügeleda või minna paiste. Mõni loom võib vaktsineerimisjärgselt muutuda veidi loiuks, isutuks; võib esineda kerget kõhulahtisust. See peaks mööduma järgmiseks päevaks ilma ravita. Kui haiglane olek kestab kauem või tundub tõsine, tuleb kindlasti võtta ühendust arstiga. Haruharva esineb eluohtlikku, kokkukukkumise või hingamisraskustega kulgevat allergilist reaktsiooni. Kui loom jääb äkitselt tõsiselt haigeks juba 10-20 minutit pärast vaktsineerimissüsti, siis on vajalik kohene arstiabi. Õnneks esineb sellist ülitundlikkust haruharva. Enamiku loomade puhul on vaktsineerimata jätmise korral oht tervisele kordades suurem, kui risk saada mõni tõsisem vastureaktsioon.

Vaktsineerimata kutsikas ja kassipoeg ei tohiks kokku puutuda teiste loomadega ning temaga ei tohiks minna õue. Paar nädalat pärast esmavaktsiini võib koduaia ning tuttavate heas tervises vaktsineeritud koerte-kassidega tutvust teha ning paar nädalat pärast teist vaktsiini peaks noore looma immuunsüsteem juba küllalt tõhus olema.