Varjupaigast võetud loom: Robi ja Minni lugu

Kerttu-Kadi Vanamb
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minni ja Robi.
Minni ja Robi. Foto: Heidi Mäeots

Aprillis ootasime lugusid varjupaigast või mõnest muust loomadega tegelevast organisatsioonist koju saanud loomadest. Meile kirjutas Heidi Mäeots, kel pajatada südamlik lugu Robist ja Minnist.

Elame Tallinna lähedal maal. Maal peavad ikka loomad ka olema ning olid ka meil kass ja koer. Mõlemad olid meil juba väga kaua seltsiks olnud ning kurbus oli suur, kui neist paariaastase vahega ilma jäime – ühe viis haigus ja teise juba väga pikalt elatud elu.

Mõlemal korral oli meile selge, et tahame uut sõpra ja tahame ta leida just varjupaigast. Eelnevalt olime varjupaiga kodulehel sealsete asukate pilte vaadanud ning kohale läksime kogu perega.

Koerale järgi minnes oli meie soov kindlasti leida endale veidi suurem sõber, seega suunati meid õue. Kõik koerad haukusid või niutsusid, hüppasid ja kargasid oma aedikutes, kuid üks lihtsalt istus kurvalt paigal. Ta oli selline täiesti tavaline hundimõõtu krants, kes oli silmnähtavalt õnnetu olemisega ja ei lootnudki, et keegi tema puuri ees seisma jääks.  Meile jäi ta kohe silma ja läksime temaga väikest jalutusringi tegema. Tiiru ajal katsetasime erinevaid nimesid, jalutasime, jooksime ja mängisime temaga kuni oli selge, et meie uue sõbra nimi on Robi. Või vähemasti väga sarnane sellele. Robi jäi. Ja järgmisel hetkel sõitsimegi juba Robiga tema uude koju.

Robi. Foto:
Robi. Foto: Foto: Heidi Mäeots

Kassi läksime jällegi kogu perega tooma. Seisime varjupaigas kasside ruumis ja paitasime erinevaid karvakerasid. Muist magasid, osad tahtsid mängida ning osad olid silmnähtavalt häiritud meie sealviibimisest. Seisime keset tuba ning üks vahva kiisu tuli ise ennast ümber jalgade keerutama. Ta oli selline tavaline must kassipreili valge maniski ja sokkidega. Tema nimeks sai Minni.

Minni. Foto:
Minni. Foto: Foto: Heidi Mäeots

Mõlemad loomakesed harjusid meie juures ruttu. Meil on ruumi palju ning sõbrad saavad mööda metsasid ja põlde ringi jalutada ning oma koera- ja kassiasju ajada. Päris mõnus ju.

Robi on meil põhiliselt ametis kanade valvurina. Ta on kõik rebased meie lähedalt minema kihutanud ning oskab juba kanakesi ka kullide eest kaitsta. Ta võtab oma tööd väga tõsiselt ning teab, et kui kanad jalutama lähevad, siis peab tema pidevalt nende läheduses olema ja silmad-kõrvad lahti hoidma. Suvel jalutavad kanad päris suuri ringe kodu ümber, seega Robil on palju tegemist, aga talvel on tal seevastu puhkus, kuna lumega püsivad linnud enamasti kuudi lähedal. Seda aega Robi naudib. Ta hullab lumes, mängib palli ja lihtsalt magab päevad läbi. Tõeline puhkus.

Robi tööd tegemas. Foto:
Robi tööd tegemas. Foto: Foto: Heidi Mäeots

Robi on uskumatult tark koer – ta teab hästi ära piirid, kust üle ei tohi minna ning armastab väga lapsi. Eeldatavasti võeti ta kunagi lastega perre ning sügise saabudes jäeti lihtsalt maale maha. Esimesed nädalad meie juures istus ta pikalt meie maja ees ja vaatas-kuulas, mis naabrite juures toimub – seal on nimelt lapsed ja ju tulid tal nende hääled tuttavad ette. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja läks nuusutas naabermaja üle. Pärast seda ta enam sinnapoole igatsusega ei vaadanud – need olid valed lapsed.

Robi ja Minni. Foto:
Robi ja Minni. Foto: Foto: Heidi Mäeots

Huvitav on see, et Robile küll meeldivad lapsed, aga seda ainult juhul, kui nad juba veidi suuremad on või vähemasti käia oskavad. Meil on praegu kodus üks 8-kuune neiu, keda Robi natuke isegi kardab. Tundub, et ta pelgab talle haiget teha ja pigem eemaldub lapsest. Loodetavasti saavad nad mõne aja pärast siiski koos mängitud. Minniga on Robi aga hea sõber. Minni kasutab iga võimalust, et ennast Robi vastu nühkida.

Minni on endale ise võtnud lapsehoidja ameti. Ta laseb tirtsul endaga kõike teha, vahel patsutab vaikselt käpaga või lükkab lapse õrnalt eemale, kui viimane juba liiga julgeks muutub. Minni tuleb alati kaasa, kui lapsevankriga jalutama minna ja kõnnib kasvõi vihmas ja lumes vapralt vankri kõrval. Juhtub laps nutma, läheb kass päris ähmi täis ja jookseb kohe uurima, ega keegi äkki liiga tee.

Tundub, et Minni on veendunud, et me oleme nii saamatud omale toidu hankimises, et ta peab meile kõigile hiiri püüdma. Suvel tahab ta tihti ööseks õue jääda ning nii olemegi päris tihti hommikul ukse tagant hiirterivi leidnud. Kõik kenasti paigutatud, et oleks kohe aknast näha. Ise istub tavaliselt uhke näoga kõrval või ilmub kohe, kui kuuleb, et me oleme tema kingituse avastanud.

Meil on majal mitu ust ning vahel on juhtunud, et läheme n-ö valest uksest välja ja ei näe tema kingitust. Sellisel juhul suunab ta kingisaaja ise teise ukse juurde, et ikka tunnustus kätte saada.

Sellised vahvad sõbrad oleme meie endale saanud varjupaigast. Robi ootas meid seal kaks kuud, Minni terve aasta. Oleme väga rõõmsad, et nad meid ikka ära jõudsid oodata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles