Aprillis ootasime varjupaigast, hoiukodust või mõnest muust organisatsioonist võetud loomade lugusid. Meile kirjutas Katrin Lang, kes annab jutujärje üle kass Zorrole.
Varjupaigast võetud loom: Zorro lugu (1)
4. mai 2016, 09:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen kassike Zorro. Sündisin umbes 1. mail 2015, nii on minu andmetes kirjas. Elasin Tartu Koduta Loomade varjupaigas päris mitu kuud. Oli ilus laupäevane päev, 5. september. Nagu ikka nädalavahetusel, käis ka to päeval meil inimesi omale kasse valimas. Tuli üks tüdruk oma emaga ja ma kohe tundsin, et tahaksin nende kassiks saada... kui nad minu puuri juurde tulid, siis sirutasin oma valge käpakese pikalt välja ja puudutasin tüdruku õlga... ta sai kohe aru, mida ma öelda tahtsin. Klappisimegi! Ta leidis, et just mina olin kõige armsam kassike!
Koju saabudes olin veidi närvis. Kõik oli nii avar võrreldes minu puuriga, kus ma seni elasin. Pugesin kohe voodi alla. Siis edasi kapi alla, kus oli veidi rohkem ruumi. Edasi ei tundunudki olukord enam nii ärev ja hakkasin nurru lööma! Minu uus pere oli kohe väga rõõmus! Juba varsti lasingi neil endale pai teha.
Uues kodus oli avastamist kõvasti! Olen kodu kujundusele kaasa aidanud, näiteks kõigil kardinatel on minu hüpete tulemusena ilusad pilud. Kohe palju parem disain kui enne! Ja jõulude ajal toodi kuusepuu tuppa... sain natuke ronimist harjutada. Kaks päeva hiljem pakitigi plastikust kuusk karpi tagasi... alles ma sain okstel rippumise selgeks...
Ükskord helistasin kõrvaltuppa vanaemale. Noh, köögilaual oli telefon ja mina vajutasin möödudes käpaga sinna peale. Tema võttis telefoni vastu ja ütles: «Hallo, hallo...» aga mul ei olnud hetkel midagi vanaemale öelda...
Minu pere on ka hästi vahva. Mängime koos peitust. Minu arvates nii lahe kui ka täiskasvanud pereliikmed käpuli diivani taga passivad ja näuguvad... nalja ikka saab!
Olen natuke koera eest ka. Valvan eestoa aknal. Saadan pererahva tööle ja võtan nad vastu. Kui meie auto hoovi sõidab, siis kohe hüppan aknalauale. Oh, vahel on uni küll, aga ikka üritan oma valvuriametiga hakkama saada.
Täna näiteks panin laptoppi möödaminnes käpaga oma panuse: «sxzõ'sxcd-Äxzzzzzzzxzzzzzzzzzzzzzzz» – kes saab veel öelda, et ma ei oska oma tähte kirjutada!
Teistele varjupaiga kassidele soovitan, et sirutage käpp välja kui tundub, et see ongi teie pere, keda olete oodanud...