Aprillis palusime saata lugusid nendest loomadest, kes on uude koju saanud varjupaiga, mõne MTÜ või muu organisatsiooni kaudu. Lemmikule kirjutas Marje Jalajas, kel pajatada lugu Timmust.
Varjupaigast võetud loom: Timmu lugu
3. mai 2016, 11:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Timmu (endise nimega Bim) sai adopteeritud 03. august 2013, 3-4-kuuselt.
Iseloomult iseteadlik, põikpäine, uudishimulik, julge. Mutte enam aias pole, ei julge tulla, sest nagunii kaevatakse nad kohe välja.
Meil oli pool aastat eelmise koera surmast möödas. Ta oli mul praktiliselt terve elu olnud, 22 aastat. Ja ühel päeval Tartu Varjupaiga lehel nägin teda, Timmut. Ei teagi, kas see oli armastus esimest silmapilgust või hoopis hetkeemotsioon, ta on nii nunnu. Ilmselt see viimane. Igatahes läksin kohe kohale ja broneerisin ta ära.
Ignoreerisin seda, et ta oli tohutu energiline, lausa pealetükkivalt. Rippus hammastega ainult riiete ja käte küljes. Temaga pole lihtsalt tegeletud, lohutasin ennast, ta ju kutsikas ja tahab mängida.
Võtsin töölt kolm nädalat puhkust ja algas meie kooselu Timmuga.Kooselu, milleks ma polnud absoluutselt valmis. Ta ei olnud ainult hüperaktiivne ja ei kartnud kõike ja kõiki, vaid jäi ka kohe haigeks. Selleks haiguseks oli demodex, nahahaigus, mille tagajärjel karvad tulevad maha. Seda me ravisime üle poole aasta, kuna ta oli nooreke, ei saanud talle kohe õigeid rohtusid peale panna. Proovisime leebemaid variante, pesemisega spets šampooniga, mis haises nagu sõnnik. Ilmselt selle demodexi kõrvalmõjuna tekkis tal lisaks vasakul silmal entroopium. See on alumise silmalau sissekeerdumine ja ripsmed hõõruvad vastu silmamuna. Selle väljaravimata jätmise korral, võib loom pimedaks jääda.
Silmaoppi ei saanud enne teha, kui demodex kontrolli all. See tähendas iga päev silma rohu panekut, kuude kaupa. Lõpuks me seljatasime mõlemad haigused. Ühe ravisime rohuga välja, teise kallale pidi operatsiooniga minema.
Kogu selle ravimise möllu vahepeal üritasime temaga ka koolis käia. Kokku käisime kolme erineva treeneri juures. Saime kõigilt mingeid nippe, kuidas paremini hakkama saada. Treenerid olid väga erimevad. Oli ka selliseid õpetusi, mis mulle vastuvõetavad polnud. Abikaasa teeb siiani nalja, et Timmu käis kolmes koolis ja kõigist visati välja.
Esimesel aastal oli mul kaks nõrkushetke, kus ma lihtsalt lahistasin nutta ja tundsin, et ma ei saa temaga hakkama. Ta käib mul üle jõu. Ta oli kohati nagu metsaline, ta võis mind järsku juustest hammastega tirida või siis mulle valusalt peale hüpata või lihtsalt oma lõbuks hammastega riietest tirida.
Tänu abikaasa toetusele, oleme temast lõpuks ikkagi «inimese» kasvatanud nagu ma armastan öelda.
Kuna oli vaja veel sotsialiseerimist teiste koertega, et ta suudaks neid ignoreerida, hakkasime temaga sellel aastal käima ühisjalutustel Tartu sotsiaalsete koertega. Ma arvan, et meil läheb juba väga hästi, viimasel jalutusel üritas ta ainult kahte koera näksata. Ja ma sain enda jaoks suure komplimendi ühelt kaasjalutajalt. Kui Timmu läks ümber tänavaposti ja ma näitasin talle näpuga, et hei-hei siitpoolt ja ta kohe otsa ümber pööras. (see on tal tõesti hästi selge) Ja kaasjalutaja imestas, et nii hästi kuulab sul.
See oli nii hea tunne, mõistsin, et olen tõesti sellest metslasest täitsa näpitava ja peaaegu kuuleka koera kasvatanud. Uhh, milliste raskustega küll, aga ikkagi.
Nüüd ei kujuta ma elu ilma temata enam ettegi, ta on meie pereliige.
Aga lõpetuseks teistele koeravõtjatele, ärge võtke koera, kui ta on lihtsalt nii nunnu. Tutvuge temaga rohkem ja tehke endale selgeks kõik raskused, mis võivad ees oodata ja kas te olete nendeks valmis.