Aprillis ootasime lugusid varjupaigast või mõnest muust organisatsioonist koju saanud loomadest. Meile kirjutas Tagne Ratassepp, kes pajatas loo, kuidas ta tutvus 16. juulil aastal 2015 Rikiga.
Varjupaigast võetud loom: Riki lugu (1)
2. mai 2016, 09:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul oli 10-aastane kass Larry. Plaanisin elukorraldust muuta ja seega otsustasin, et teist kassi oleks vaja. Tasahilju käisin Tartu Koduta Loomade varjupaiga kodulehel uudistamas. Sinna ilmus üks emane karvane kassike. Aga seni kuni mõtlesin, et kas ja kuidas ja kas ikka võtta, oli tema juba oma uude koju läinud. Sellega jäi plaan natukene soiku.
Ühel päeval soojal suvel külastasin seda lehte jälle. Seal ta oli: Riki, 10-aastane ja kodust toodud. Eelmine omanik oli Soome kolinud ja kassi Eestisse maha jätnud. Olevat sõbrale ajutiselt hoida viinud ja kui sõber taipas, et enam seda kassi ta käest ära ei võeta, siis viis varjupaika. Võtsin kohe varjupaigaga ühendust, et tahan Rikit endale. Nad imestasid, et ma nii vana kassi tahan. Kutsusid varjupaika tutvuma. Riki oli sellise ülbe olekuga ja huvitus puurist välja võttes kõigest muust kui minust. Väga kerge ja väga suur kass, pükstes oli üks pusa ka.
Tutvusin siis teiste kassidega ka aga kuna mu otsus oli võtta 10-aastane kass, siis Riki võtmise otsus jäi. Kuigi kõik teised kassid jäid ka hinge. Järgmisel päeval läksin Rikile järele. Jõudsime koju ja panin ta eraldi tuppa harjuma. Paari tunni pärast käisin teda vaatamas, peitis ennast kappi. Larry tundis ka elavat huvi, et kes see elukas teises toas on. Kolme tunni pärast vahetasid kassid kohad. Larry läks uurima seda tuba, milles Riki oli ja Riki läks elamist uurima. Tegi korteris tiiru – uuris kõik toidu ja pissikohad üle ja keris diivanile magama. Sinna esialgsesse tuppa enam kunagi tagas ei läinud. Alguses ta ehmatas kui talle une pealt pai tegin ja läks kaugemale, vaipasid ja harja kartis. Kui niisama talle pai teha, siis vaatas sellise näoga, et kas sa tõesti teed MULLE pai? Oli näha, kuidas ta üritas väga vähe ruumi võtta.
Nüüd on Larry lahkunud kasside paradiisi. Riki on kosunud umbes 3 kilo. Magab kaisus, nõuab süüa ja käib naabrimehele vannitoas laulmas. Pai peale ei võpata ja magab rahulikult edasi. Harja ei karda, tolmuimeja on jätkuvalt ebausaldusväärne. Uue kassiga saavad väga hästi läbi. Larry lahkus aasta alguses kiisude paradiisi. Nüüdseks on ta kosunud selle 2 aastaga oma 3 kilo (varjupaigast saabudes oli ta umbes 3- kilone). Päikesejänkud on lemmikmänguasjad, kammima pean teda siis kui enda juuksed on kammitud (hari on diivani peal, et ta saaks vajadusel ennast ise ka ilusaks teha). Tagumisi küüsi näksib ise lühemaks, esimeste lõikamise vastu pole midagi. Laiutab ja kui keegi pai teeb, siis ei jookse enam minema vaid naudib paisid. Sülekass ta ei ole aga öösel magab kaisus. Vahel, kui ta solvub, siis läheb ja pissib dušinurka äravoolutoru juurde. Arusaamatu, kuidas keegi sellise intelligentse kassi maha jättis.