30. aprillini ootame varjupaigast, hoiukodust või mõnest muust organisatsioonist võetud loomade lugusid. Meile kirjutas Külli Kikkas, kellel pajatada lugu sellest, kuidas ta tutvus Simbaga.
Varjupaigast võetud loom: Simba lugu
30. aprill 2016, 10:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie lugu Simbaga sai alguse teise loo kurvast lõpust. Nimelt suri meie eelmine kass ära. Kaotusvalu oli tervel perel suur. Tegu oli olnud suurepärase peresõbraliku kassiga. Jõudsime kokkuleppele võtta perre uus loom. Kuna ka eelmise kassi võtsime varjupaigast oli ka sellel korral meie kindel soov päästa mõni hing. Vaatasin erinevate varjupaikade kodulehtedelt kasse ja 1.detsembril leidsin Kassiabi.ee lehelt hoiukodusse võetud kasside seast endale sobiva. Kolm kassipoega olid koos emaga pandud hobukopli küljes rippuvasse leivakotti.... milline hea inimene seda teinud oli võib ainult oletada ... Kassipoeg asus Märjamaal, meie Tartus. Suheldes hoiukoduga sain aru, et kassipoeg kardab veidi ja vajab inimesega harjumist. Kahe nädala pärast läksime järgi. Varjupaigas näitas kassike oma iseloomu ja see pani mind veidi tõrkuma. Elukaaslane oli otsustav, tsirkuses pannakse karud ka tantsima ja mis sa arvad, et me ei saa kassipojaga hakkama, oli tema sõnum. Kass transpordipuuri ja sõit võis alata. Kodus selgus, et tegu on TÕELISELT hirmunud olevusega.
Esimesel õhtul jooksis ta peitu ja me ei hakkanud teda traumeerima. Hommikul aga selgus, et vaene loomake on otsinud süüa. Me panime talle küll ilusti söögi ja joogi kausiga põrandale, kuid tema oli seda otsinud kappide pealt jne. Kassike oli söönud piparkooke, oli saia koti katki tõmmanud ja saia söönud, veel oli ta eelmisest õhtust kaussi jäänud popkorni terad ära söönud... vaeseke...oma sööki polnud puutunud. Kui meie pere järgmisel päeval peale tööd ja kooli oli koju jõudnud polnud kassikest kuskil näha otsisime teda kogu perega, lõpuks leidsime trepialusest peidikus kaks hirmunud ja suurt silma. Tõime ta välja panime teki sisse ja püüdsime rahustada. Silitasime ja rääkisime, teki sees nurrumootor töötas kenasti. Kui korra sülest maha panime oli kass läinud. Enamuse ajast oli ta peidus. Nii möödus kolm päeva. Õhtul kassi otsing siis leidmine ja siis ülejäänud toimingud. Igal hommikul oli ta meid jälle unustanud.
Leppisime kokku, et keegi magab igal ööl diivanil n-ö «kassi alas». Kuna pilt oli selge, et tegu on ikkagi raskema juhtumiga siis võtsin tööl 2 nädalat puhkus ja jäin «kassihooldus puhkusele». Kuna kassi sülest panekule järgnes paaniline peidukoha otsimine ja enda varjamine tuli meil oma kodu ümber kujundada. Keerasime diivanil jalad alt, et ta ei saaks peitu minna, teipisime kinni kõik liigsed peidukohad. Jätsime talle ainult ühe peidukoha. Liikumis ruum jäi talle siis ainult elutuba ja köök+ wc. Kuna ta jooksis koguaeg peitu siis juhtus esimesel päeval ka positiivne asi, ta sattus peidukohta otsides oma potile ja sellega oli kempsumure murtud. Kohe teadis ja jäi meelde, kus asjal käia. Ostsime talle mängupuu. Rääkisime vaikselt, tolmuimejat ei kasutanud 2 nädalat, ainult pühkisin põrandaid jne. Need kaks nädalat olid tõesti temaga tegelemist täis. Söötsin ja jootsin teda käest, et ta mõistaks, et ma pole ohtlik. Söömise ajal lubasin lastel teda silitada ja temaga rääkida, nii muutus ta söögikausi juures rahulikuks. Tegin kõiki toiminguid kass kaenlas: koristasin tegin süüa, aitasin lastel õppida jne. Kõige teraapilisem tegevus oli mõistagi mäng.
Meil kulus 2-3 sulgedega mängutokki nädalas. Põrandale ta endiselt kartis minna, mängisime siis diivanil, tema peidukohas ja mängupuul. Kutsusin teda lohelapseks, kuna tal olid kõik seljakarvad ja saba kogu aeg turris. Vaikselt hakkas päevade möödudes ka turris olek rahunema. Hoiukodus oli tal nimeks Sultan Suleiman. Minu otsus oli, et kass saab uue ja väärilise nime, kui julgeb suurema hirmuta põrandat mööda üle toa minna. See õnnis hetk saabus 24. detsembri õhtul. Siis Isa, poja ja pühavaimu nimel ristisime ta Simbaks. Simba on meil olnud 2 aastat. Tunnistab ta põhimõtteliselt ainult meie pere. Kõik ülejäänud inimesed on kahtlased. Naised on vähem kahtlased, kui mehed. Nagu elus ikka. Alalhoiuinstinkt on tal seni väga tugev. Meie oleme aga väga suurteks sõpradeks saanud.
Kindlasti peab looma võtmine olema läbimõeldud ja igas peres ei pea olema loom. Aga kui juba otsus on tehtud siis tuleb looma kohelda hästi. Nii nagu sa tahaks, et sind koheldakse. Loomad toovad palju rõõmu!
Seda, kuidas Simba lõbusalt mängib, saab vaadata siit.