30. aprillini ootame varjupaigast, hoiukodust või mõnest muust organisatsioonist võetud loomade lugusid. Meile kirjutas Merike Saabel, kellel pajatada lugu varjupaigast koju jõudnud Loorest.
Varjupaigast võetud loom: Loore lugu
29. aprill 2016, 09:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie pere elu muutus kardinaalselt 2. jaanuaril 2015, kui käisin Tartu koduta loomade varjupaigas ja tutvusin Loorega.
Enne seda päeva teadsin küll, et midagi on mu elust puudu, kuid ma ei teadnud täpselt, mis see on? Kui hommikuses kohvilauas töökaaslased oma lemmikloomadest rääkisid, võtsin mina oma kohvitassi ja läksin teise ruumi, sest ma ei saanud aru, mis sellel teemal nii hullusti rääkida on? No läks kass siia-sinna, tegi niimoodi ja naamoodi - kah asi millest rääkida! Ilmselt ikka nende juttude mõjul ja ka sisetunde ajel tekkis plaan, et ka meie kodus võiks kassike olla. Hoovõtt kestis mitu aastat. Arutlesin endamisi, kas mina ja teised pereliikmed on selliseks vastutuseks valmis? Kas saame hakkama, kas kassike kohaneb meiega jne jne. Kõhklesin kaua, enne kui perele oma plaanist rääkisin. Algul imestati, aga pärast kuulsin mitmel korral küsimust – no millal see kass siis tuuakse? Ja kassikese varjupaigast võtame oli kõigile meeltmööda. Armsad pildid, mis aeg-ajalt Postimehes avaldati, kerkisid kohe silme ette. Eelneva aasta detsembris pidin juba mitu korda varjupaika sõitma, aga ikka sai kaalutlev ja analüüsiv mõtteviis tegudest võitu.
Ja siis, 2. jaanuari pealelõunal istusin autosse ja sõitsin Tartusse varjupaika. Mul ei olnud koju valmis ostetud ühtegi vajalikku asja, ei «pissikasti» ega kassitoitu. Olin neid vidinaid küll poes näinud, aga mida ja millist konkreetset asja vaja, seda ma ei teadnud. Siiski pean tunnistama, et suvel olin ma internetist soetanud kassi kraapimispuu, mis garaažis seisis ja mille kohta abikaasa aeg-ajalt märkuse tegi, et «milleks seda vaja on, kui kassi ei ole?» Aga nüüd tagasi varjupaika. Helistasin, andsin teada, et tulin kassikesi vaatama ja on soov ühele nendest kodu pakkuda. Lahke talitaja saatel käisime kõik kassi-majad läbi. Vaatasin-kõhklesin, vaatasin-kurvastasin, vaatasin - silm läks märjaks...Kui olime kõik kiisukesed üle vaadanud, palusin end ühte ruumi tagasi viia. Silma jäi üleni must kass. Talitaja rääkis, et paljudel inimestel on mustade kasside puhul eelaimused- nõiakass, must kass läheb üle tee jm. Astusin veidi eemale ja talitaja avas puuri, kust must kass väärikalt välja hüppas, veidi aega kaugemalt uudistas ja siis otsejoones minu juurde astus, nuusutas ja mind kohe omaks võttis. Sellel hetkel teadsin, et just see varjupaigas peaaegu aastajagu päevi kodu ootanud kassike ongi see, kellele ma järele tulin. Jätsin veidikeseks hüvasti, kuni jätsin olulise rahasumma lähedal asuvasse lemmikloomapoodi,et soetada uuele pereliikmele kõik vajalikud hügieenitarbed, toit ja transpordipuur. Puur asus veel poes kõige kõrgemal riiulil ja müüja pidi kasutama redelit, et seda sealt alla tuua.
Kassi transportimiseks kast näpu otsas, olin taas varjupaiga ukse taga kella helistamas. Vormistasime vajalikud dokumendid, sain kassile passi, kus oli sees nimi LOORE. Kassike kenasti kastikesse paigutatud asusime kodu poole teele. Sadas lörtsi, õues oli juba kottpime, kassike tegi autos arglikke häälitsusi... Ja jõudsimegi koju. Meeles kõik talitaja poolt soovitatu läksin ruttu tuppa ja panin kõige tähtsama asja oma kohale, ah, et mis see on- n-ö „pissikast“ ikka ja siis kohe õue kassile järele.
Tulime tuppa, avasin transpordikasti ukse ja Loore tegi oma uues kodus esimesed sammud sama väärikalt, kui mõned tunnid tagasi, kui alles tutvusime. Kasutades filmiklassikat «sobisime me kohe ülihästi!». Loore oleks nagu kogu aeg meie juures olnud.
Üleni must kass tõi meie koju tagasi elevuse, mis pikkade abieluaastate ja laste suureks saamise rutiinis kaduma oli läinud. Nüüd oleme koos olnud juba üle aasta. Emotsioonid ja armastus kassikese vastu on aina kasvanud. Meie loeme tema mõtteid, tema meie omasid. Ilmselgelt arvab Loore, et meie elame tema juures, sest aeg-ajalt on pereliikmed silmapiirlt kadunud. Naljatleme siis, et käime talle konserviraha teenimas...Tegelikult on kassist vaimustuses ka meie sõbrad, kes kalaretkelt tulles pisemad kalakesed kassile toovad. Kala ja metsloomaliha on kassile tõelised maiuspalad. Õhtul üks teise järel töölt koju tulles küsime, et kas kassiga on väljas käidud ja kas kass süüa on saanud? Alles siis räägime, kuidas endal päev läks!
Veel midagi toredat - ka meie sugulased pidasid aru ja otsustasid lemmiklooma võtta. Suures peres sai hea kodu üks varjupaigast pärit üleni valge kass ja teises peres on lemmikuks hoiukodust pärit triibuline kass.
