30. aprillini ootame varjupaigast, hoiukodust või mõnest muust organisatsioonist võetud loomade lugusid. Meile kirjutas Kaja Tamm, kellel pajatada lugu kaunist vahvast koerast Dingost.
Varjupaigast võetud loom: Dingo lugu
28. aprill 2016, 10:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta siis oli 2006, kui me ühel suvepäeval õega Tartu Kodutute Loomade Varjupaika vabatahtlikena tööle läksime. Kuigi üks koer oli mulle loomapoe ukse juures olevast tutvustusest juba aprillikuus silma jäänud, ei olnud mul päris kindlasti kavatsust varjupaigast ühtegi looma omale võtta, sest kodus olid kaks koera ja kass.
Aga elu alati ei küsi kavatsustest, sest seal see silmajäänud koer ikka veel oligi - omaette, pisem ja pelglikum kui kujutlenud olin, ettearvamatuks arvatud, aga uudishimulik ja armastust vajav. Nagu Väikese Printsi õpetuse järgi asusin ma teda taltsutama, kui olin endas kindel, et tema minu koer ikka ongi - istusin vaikselt ta juurde ja ootasin, kuni ta mind uurima tuli. Iga kord tuli justkui otsast alustada, aga iga kord tuli ta kiiremini ja toetas end algul justkui kogemata mu põlvele... Nii see läks ja nii sellest Metsikust Koerast minu sülekoer saigi.
Algus ei olnud kerge. Dingo oli siis umbes poolteist aastat vana, kaks korda kodust üleliigsena varjupaika viidud, eluvõõras, jahikirega. Kartis peaaegu kõike ja kõiki, olles valmis enesekaitseks hambaidki laksutama. Aga minu oli ta oma inimeseks valinud ja kuni ma ta kõrval olen, saame me koos kõigega hakkama. Lugesin tema pärast raamatuid ja Koertekoda, käisin probleemkoertest loengut kuulamas ja uskusin temasse.
Nüüd saab meil siis koos elatud 10 aastat ning need on olnud põnevad ja lõbusad aastad, sest igav temaga kindlasti ei ole ja temas on peidus tubli annus sündinud koomikut.
«Idee poolest» valvekoeraks võetud loomast sai peagi veendunud diivanikoer, kellel peab kindlasti padi ka pea all olema. Algusaegadel püsisin vaevu ta rihma otsas, kui me põllul tuules lendavat kilekotti jahtisime, siis aga võttis ta me kassi oma lemmikloomaks ja peseb teda väga kohusetundlikult ja põhjalikult. Väga tubli hiirekütina oli ta oma esimese püütud vesiroti üle üüratult uhke, püüdes trofeed koju tassida, aga ta põsest olen linnupoja täiesti tervena välja koukinud. Algul ei osanud ta mänguasjadega midagi peale hakata, aga võibolla me esimese varjupaigakoeraga koos elatud ajast mõjutatuna hakkas ta tema kombel asju kaasas tassima ja juba palju aastaid ei välju ta kodust kunagi ilma oma porgandita, see on nagu daamil käekott tal alati ühes ja lisab enesekindlust. Varasemas elus vähe maailma näinud, jumaldab ta reisimist, püüdes end igal võimalusel autosse sättida ja olles ka eeskujulik rongireisija, kelle pilt Elroni seinakalendritki ehib. Temaga ühevanune "kaksikõde" Pepe on muidu vaieldamatu autoriteet ja eeskuju, aga temast erinevalt armastab Dingo vett, nii et kui kusagilt pladinat kostub, on ta ilmselgelt mõne porimülka leidnud ning isegi märtsikuus ei pea ta paljuks mõnes jões suplust ette võtta. Mere äärde sõidud on muidugi täielik pidu! Nagu minu enesegagi, juhtub temaga alati midagi, nii olen ma ta varba otsast maniküürikääridega pidanud klaasikilluga lahti saadud tükki ära lõikama (ja korjan sestpeale vabatahtlikuna pudelikilde kõikjalt, kus võimalik, ennetavalt ära) ning Maaülikooli kliinikus oli ta püsiklient, tehes läbi kolm operatsiooni.
Ta on täiesti vaimustav segu laikaverelise isepäisusest ja kirjeldamatust kiindumusest minusse, püüdes soove silmist aimata ning on kooselatud aja jooksul õppinud tundma iga mu nohinat ja ohet ning neile reageerima. Ta suudab koos minuga magada kasvõi 12 tundi jutti (nooremana käis vahel vaikselt piilumas, kas ma ikka veel magan ning pruukis mul vaid silmi natukene paotada, kui ta rõõmutantsu alustas), aga õhinal tuleb koos minuga suvehommikuti ka päikesetõusu pildistama. Maakoerast linnavurleks saanud, kiidavad naabrid teda ja ta «kaksikõde», et neid nagu kortermajas polekski, aga maal olles esitab Dingo endiselt iga rõõmustava ootuse või sündmuse puhul (see on siis sõitmaminek või mu koju/tuppajõudmine) oma imelist ja kirjeldamatut õnnejoigu, nii et küla kajab. Imetlusväärselt optimistlik ja lahke loomuga, jagab ta kõiki oma asju kassi, Pepe ja minuga. Sõprade seas tuntud ka kui Pöörane Paksu, on ta hämmastavalt õrnahingeline, nii et vahel kohe ei saa rahus nuttagi, sest ta patsutab ettevaatlikult käpaga õlale, püüab kallistada ja pisaraid ära kuivatada ja kui ei saa seda teha, siis on ise ka täitsa nähtavalt nutma hakkamas.
Nende 10 värvika aasta eest peame me mõlemad tänama Tartu varjupaiga toonaseid töötajaid, kes Dingo hingehaavu leevendasid, Maaülikooli toredaid inimesi, tänu kellele Dingo senini rõõmsalt ringi kepsutab ja muidugi oma kannatlikku perekonda, sest ega meiega pole alati kerge olnud. Aga varjupaigast looma võtta julgen ma soovitada kindlasti, sest nagu eespool olevast jutust selge, on Dingo maailma parim sõber.