Eelmisel kuul jõudis avalikkuse ette video, kus isane jääkaru sõi väikest jääkaru kutsikat, mis tõstatas taaskord küsimuse, miks loomad üldse nii teevad.
Sõbrad söögiks: miks on mõned loomad kannibalid?
21. aprill 2016, 13:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi videolõiku oli raske vaadata, on siiski teada, et jääkarudele on kannibalism tuttav, seda eriti aegadel kui nende põhi toiduainet, hülgeid, on raske leida. Siiski ei ole nälg alati see, mis loomi kannibalismile kihutab, vahendab National Geographic.
Ka lõvid võivad üksteist sööma asuda. Seda eriti juhul, kui noor isane võtab karja üle ja tapab mõned vana võimul olnud isase kutsikad. Seejärel võib noor isane need kutsikad ka lihtsalt ära süüa, räägib Leedsi ülikooli bioloog Alison Dunn.
Lõvide puhul võib rolli mängida asjaolu, et uue isase saabumisel algab emastel taas innaperiood, mistõttu isased tahavad karjas näha ikka ainult oma kutsikaid, lisas Dunn.
Näiteid leiab loomariigist veelgi. Gammarus duebeni krevetid söövad liigikaaslasi igapäevaselt. Seda eriti juhul, kui neis elab kontrolliv parasiit, kes sunnib krevetti varastama liigikaaslastelt toitu ehk sööma kaks korda rohkem teisi krevette kui tavaliselt.
Herilasi ja mesilasi võib vaevata aga parasiit, kes elab nende sees, muneb munad veel omakorda enda sisse ja haudub need ka enda sees ära. Selleks, et uued parasiidid pääseksid välja, on nad sunnitud oma ema seestpoolt ära sööma.
Palju on räägitud ka ämblikest, kes pärast paaritumist söövad isase ära. Selgitus on üsna lihtne, emastel ämblikel on vaja rohkem energiat kui ta keskkonnast suudab kätte saada, seega isane, vastutasuks selle eest, et ta sai paarituda, laseb end ära süüa.
Tiigersalamandrid ei pea olema erakordselt näljased, et süüa ära mõni oma liigikaaslane. Neil sünnivad mõnikord mutanteerunud isendid, kes on justkui loodud teiste salamandrite söömiseks. Neil on suurem suu ja keha, mis võimaldavad neil paremini teisi süüa. Siiski on nad valivad, mitte kunagi ei söö nad oma sugulasi või järglasi.
Seega kuigi liigikaaslaste söömine on võigas, on see mõne liigi puhul täiesti igapäevane tegevus.