/nginx/o/2016/03/04/5121957t1h8a09.jpg)
Eile anti Viljandi lähedal teada hirmunud mastifist, kes küla pealt koju jõudes oli põletushaavades, vahendab Sakala. Pererahvas arvab, et koer süüdati põlema. Juhtum ärgitas oma kogemust jagama ka üht anonüümseks jääda soovivat Lemmiku lugejat. Kiri on muutmata kujul.
Viga saanud koera omanik arvab, et ilmselt tegi koerale viga naabruskonnas elav inimene, keda häiris vabalt liikuv koer.
Lugeja kirjutab, et mõni aasta tagasi oli tal Nelijärvel oma koeraga juhtum, kus tema põlvekõrgusele koerale tuli juurde mastifilaadne suurem koer. Avaldame kirja muutmata kujul:
Kindlasti ei õigusta ma julma teguviisi, koera süütamist või muul moel vigastamist, kuid ei saa ka nõustuda sellega, et oma koeral lastakse ilma järelvalveta vabalt ringi liikuda.
Minuga ja minu koeraga mitu aastat tagasi Nelijärvel juhtunu on mul endiselt valusalt meeles. Sättisime end parajasti valmis uisutamiseks. Minu koer kuulas sõna, oli küll lahti, aga minu juures. Ta oli selline põlvekõrgune.
Järsku tuli meie juurde suur, ka selline mastifilaadne koer. Hüüdsime peremeest, sest oli näha, et asi kisub käest ära, mõlemad isased koerad ka ja kumbki polnud kutsikas. Peremeest aga kuskilt välja ei ilmunud ja enne kui arugi sain oli see suur minu koerale kallale tulnud. Lähedal asus väike küngas, kust nad mõlemad puntras alla veeresid.
Mina olin koos oma emaga, isa oli parajasti sees pileteid ostmas. Ema on mul nii pisike ja habras, tema ju vahele ei lähe. Mul oli üks uisk jalas ja teises veel saabas, viskasin siis uisu metsa ja sööstsin koertele järgi. Tagantjärele mõeldes ei teagi, mis mul peast läbi käis ja kas ma ei kartnud, et võin ise lõugade vahele jääda, sest tõenäosus, et viga saad, oli ju suur.
Kui aga näed, et enda koer on selles võitluses selgelt kaotaja pool, siis ei jää ju muud ka üle. Nii ma sinna vahele hüppasin ja kuidagi nad lahku sain. Kui nad lahku sain oli kaklus läbi, kohe. Õnneks minu koer väga suuri vigastusi ei saanud, aga silma juurest oli tal ikka lõhki ja sealt verd ka tuli nii, et ma olin üleni verepritsmeid täis. Koer oli mul ka šokis, puges ainult sülle ja lakkus.
Mina sain sellest sellise trauma, mis siiani kestab. Kardan käia üksi koeraga jalutamas, sest kardan jälle seda hetke, et kuskilt ilmub teine koer ja pean vahele astuma. Olen selliseid juhte nii palju näinud, kus koerad lihtsalt uitavad ringi ja olen siis teises suunas kiiresti põgenenud.
Koera lahti hoidmisest saan ainult siis aru, kui peremees on ise lähedal ja loom on ka ülimalt kuulekas. Vahva on vaadata neid peremeestega jalutavaid koeri, kes kõnnivad lahtiselt teistest koertest mõne meetri kauguselt mööda ja peremehe käsu peale ei tee liigikaaslasest väljagi.
Kõige selle valguses tuleks meeles pidada, et koerad on ikkagi loomad ja sattudes kokku teise loomaga on kaklus kerge tekkima. Seetõttu pean veidraks ja vastutustundetuks, kui lastakse oma koeral, ükskõik kui suurel, lahtiselt küla peal uitamas käia. Sinu lahtine koer on sõbralik, aga äkki minu rihma otsas olev koer ei ole?