Varjupaigast võetud loom: Pippi lugu

Kerttu-Kadi Vanamb
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pippi.
Pippi. Foto: Marika Malva

30. aprillini ootame varjupaigast, hoiukodust või mõnest muust organisatsioonist võetud loomade lugusid. Meile kirjutas Mari-Ann Malva, kellel pajatada südamlik lugu sellest, kuidas ta kohtus Pippiga.

Selle loo peategelane on Pippi. Suurte kõrvade, kõva kisa ja pikkade karvasjalgadega kutsutüdruk. Meie ellu otsustas ta tulla 2010.aasta alguses, olles kuskil mujal elanud kolm raju kuud. Nendest kuudest Pippi eriti rääkida ei taha,sest tema suurde hinge on sellest ajast  mõned armid jäänud. Seetõttu on ta algul pisut kahtlustav ja eelistab võõra pihta mõned suutäied haukuda. Kui aga kahtlus kaob, on võõras Pippi näol omale suure sõbra ja mängukaaslase võitnud. Ja mängu mahub Pippi päevadesse palju. Eriti põnevaks kisub siis, kui välja tuuakse pall või lendav taldrik. Nende järgi jaksab Pippi joosta ka siis, kui väsimus juba kontides on. Lisaks mängulustile on meie Sõbras peidus ka hellem pool. Pippi on suur musitaja ja ei pea paljuks koonu peremehe sülle toetada kui viimasel raske päev on olnud. Pippi kuulab alati ära, ei kritiseeri ning vahel pakub lahendusegi välja - palli või lendava taldriku näol. Suurte kõrvade vahele mahub väga nutikas pea. Pippi annab käppa, lamab, küsib ja istub, aga loomulikult ainult siis kui nosimist vastu saab.

Mõistan hukka need, kes Pippi koos õdede-vendadega kotis prügikasti kõrvale jätsid, kuid tänan saatust, mis meid sellel 12. jaanuari päeval just Kohtla-Järve varjupaika juhatas.

Tahan inimestele öelda,et võtke oma loom just varjupaigast. Pole olemas ilusamat tegu ja mitte kuskilt mujalt ei saa nii ustavat sõpra. Aga võtke loom ainult siis kui päriselt ka tahate ja valmis olete. Karvaste eludega mängimine pole ilus!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles