Oukord, kus kõik koerad on vaiksed ja sõbralikud, on saavutatud karmide meetmetega, märgib Eesti Kennelliidu juhatuse esimees Astrid Lundava vastuseks Jüri Alliku arvamusele «Miks Eesti koerad on kurjad? Mida me õieti kardame?».
Kennelliit: kõik koerad ei saagi olla vaiksed ja sõbralikud (5)
18. märts 2016, 14:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Professor Jüri Allik rääkis eilsel Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud kõnes oma teooriast, et koerte vahel on kultuurilised erinevused ja hoolimata samast tõust on Eesti koerad teiste riikide omadest kurjemad, hammustavad ja hauguvad rohkem. Ta pakkus välja, et Eesti inimesed peaksid tasapisi loobuma tigedatest koeratõugudest.
«Härra Alliku väide, et eestlaste kurja meele põhjustamises on süüdi «tigedate koeratõugude» parima sõbrana pidamine, on kindlasti põnev, kuid kahjuks üsna demagoogiline,» märkis Eesti Kennelliidu juhatuse esimees Astrid Lundava.
«Eesti Kennelliidu viimase viie aasta statistika põhjal on enimregistreeritud tõugude nimekirjas kindlal esikohal lühi- ja pikakarvalised chihuahuad, neile järgnevad saksa lambakoerad, kuldsed retriiverid, do-khyi’d (tiibeti mastifid), labradori retriiverid, yorkshire’i terjerid, berni alpi karjakoerad, lääne-siberi laikad ning cavalier king charles spanjelid. Seega peamiselt seltsikoertest koosnev nimekiri, sekka ka kolm jahitõugu, kellest – tõsi küll – kaks töötavad tänapäeval pigem juht- ja abikoerana ning kaks karjakoeratõugu, kellest ühte kohtab küll ka politseitööl,» märkis ta.
Koerad on ühiskonna arengu indikaatorid. Koerte ja koeraomanike käitumine peegeldab ühiskonnanormide muutumist ajas ja ruumis üsna hästi.
«Koeraomanikena loodame, et me ei jõua nii mõnegi lääneriigi olukorrani, kus kõik koerad on vaiksed ja sõbralikud. Ilmselgelt ei teadvustata, et sageli saavutatakse taoline tulemus üsna karmide meetmetega,» ütles Lundava.
Ta selgitas, et on riike, kus häälekas koer jääb ilma oma häälepaeltest või peab omanik talle uue kodu otsima või magama panema. Sama juhtub ka koertega, kellele ei meeldi võõrad koerad või inimesed.
«Nii mõneski riigis on mindud tõugude keelustamise või magamapanemise teed – markantseim näide lähiriikidest on Taani, kus koera hukkamiseks piisab sellest, et ta jõustruktuuride meelest meenutab mingit ohtlikuks peetavat tõugu. Parafraseerides klassikuid – «pole koera, pole probleemi»,» sõnas Lundava.
«Samas tuleb nõustuda diskursusega, et koerad on ühiskonna arengu indikaatorid. Koerte ja koeraomanike käitumine peegeldab ühiskonnanormide muutumist ajas ja ruumis üsna hästi,» leidis ta. Tema sõnul on praeguseks muutumas varasem täiesti tavaliseks peetud kolhoosimentaliteet, kus koer lasti tänavale või metsa lahti «isiklikke asju ajama».
«Koeraomanikud teadvustavad üha enam, et koera eest vastutab ainult omanik ning on omaniku asi tagada, et tema koer ja ühiskond saaksid rahumeelselt kõrvuti eksisteerida. Järjest elementaarsemaks muutub koerte kutsikaeast alates koolitamine ning kinnistub teadmine, et hea koer on koolitatud koer. Ka tõutute koerte omanike seas hakkab see mõttelaad õnneks üha rohkem levima,» kiitis kennelliidu juhatuse esimees.
«Juba vanarahvas ütles, et koer läheb omaniku nägu. Seega loodame koos härra Allikuga, et Eesti inimeste stressitase on langusteel ning tulevikus liiguvad Eesti tänavatel hirmuvabad ja sõbralikud inimesed koos oma hästi koolitatud ning kaaskodanikke eiravate koertega,» sõnas Lundava.