Tänapäevane lemmikloomade ravi ja paljud diagnostikaprotseduurid on mõeldamatud ilma anesteesiata. Koeraomanikule võib aga olla tema armsa lemmiku uinutamine vägagi tundmatu ja hirmutav. Juhtub ka, et muretsev peremees keeldub koerale vajalikust raviprotseduurist kartuses, et loom anesteesiast ei ärka.
Tõepärane informatsioon aitab loomaomanikul olukorraga paremini toime tulla. Palu julgelt oma loomaarstil ees ootavat protseduuri täpselt teile kirjeldada. Kindlasti uuri kindluse saamiseks, mis võimalused, vahendid, aparaadid on kliinikus olemas. ka Palu luba ka kliiniku tagaruume näha: enamasti tutvustavad arstid oma kliinikut uhkusega, sina aga veendud, et lemmik on usaldusväärsetes kätes.
Mis on mis?
Rahustus aitab läbi viia väikeseid valutuid protseduure, mille õnnestumiseks on tähtis, et loom paigal püsiks. Sellisteks on näiteks röntgenpiltide tegemine. Kombineerides rahustust valublokeeriva lokaalanesteetikumi süstimisega, saab opereerida väiksemaid haavu või eemaldada väikeseid kasvajaid. Valjema heli peale võib rahustuses loom aga hetkega ärgata ning käituda ettearvamatult. Rahustusaineid süstitakse loomale tavaliselt naha alla, lihasesse või otse veeni.
Tõhusamat valuvaigistamist, sügavamat rahustust ja lihaste lõõgastumist nõudvate kiirete protseduuride tegemiseks saab kasutada lühiajalist üldanesteesiat. Veeni süstitud anesteetikumid uinutavad looma juba sekundite jooksul, toime on lühiajaline ning võimaldab loomal ärgata loetud minutite jooksul.
Operatsioonide, hambahoolduse ja –ravi, endoskoopia- või kompuutertomograafia, magnetresonantsuuringute läbiviimiseks peab loom olema üldanesteesias pikemat aega. Ohutuimaks meetodiks on inhalatsioonianesteesia. See tähendab, et eelnevalt rahustatud ja lühitoimelise üldanesteetikumiga uinutatud loomale sisestatakse hingamisteedesse intubatsioonitoru, mille kaudu juhitakse hapnik ning anesteesiagaas otse koera kopsudesse, kust anesteetikum edasi vereringesse difundeerub ja ajusse jõuab. Inhalatsioonianesteesia korral hingab loom anesteetikumi sisse ja välja iga hingetõmbega, mistõttu anesteesia sügavust saab kiiresti ja täpselt reguleerida: kui loomaarst langetab anesteetikumi konsentratsiooni sissehingatavas õhus, langeb kiiresti selle tase veres ja ajus, üldanesteesia sügavus muutub pinnapealsemaks ning vitaalsed elutalitlused tugevamateks. Samuti vastupidi – pinnapealse anesteesia korral saab looma kiiresti sügavamasse teadvusetusesse viia. Patsient ärkab minutite jooksul pärast anesteesiagaasi manustamise lõpetamist.
Multimodaalne anesteesia
Hea anesteesia tagab täieliku teadvusetuse ja valutundetuse, takistamata seejuures elutähtsate protsesside toimimist. Pole olemas universaalset ravimit, mis üksi sellise tõhususe ja turvalisuse tagaks: anesteesia on kompleksne protsess, mille asendamatuteks osadeks on patsiendi ja protseduuri omapära arvesse võttev anesteesiaprotokoll, etapiline anesteesiasse viimine, pidev monitooring, tugiteraapia ja kestev jälgimine ärkamisel.
Anesteesiaeelne hindamine. Südame-, maksa- ja neeruhaigused, diabeet, rasvumine, alatoitumus, aneemia ja vedelikuvaegus, kõik põletikulised haigused tõstavad oluliselt anesteesia kestel tekkida võivate komplikatsioonide tekkevõimalust. Anesteesiaeelne kliiniline ülevaatus koos vajalike lisauuringutega (vereanalüüs, rönten ülesvõte, ultraheliuuring jt.) võimaldavad valida igale loomale sobivaimad rahustus- valuvaigistus- ja anesteesiaained, otsustada tugiteraapia vajaduse üle, aitab loomaarstil ära tunda komplikatsioone varajases tekkejärgus ning koostada ennetav plaan komplikatsiooniolukordades tegutsemiseks. Haige looma seisund stabiliseeritakse võimalusel enne anesteesiat: see võib tähendada näiteks protseduuri edasilükkamist mõneks tunniks, kuni vedelikteraapia abil on looma vererõhk ja vere elektrolüütide tase normaliseeritud, või nädalateks, kuni infektsioon on saadud antibakteriaalse ravi abil kontrolli alla. Oluline informatsiooniallikas terviseseisundi hindamisel on loomaomanik: loomaarst peab teadma kõike varem põetud haiguste, tehtud uuringute ning varasemate anesteesiate kohta. Kindlasti tuleb teavitada arsti aegsasti, kui loom saab mõnda ravimit või toidulisandit.
Premedikatsioon ehk eelravi. Enne looma uinutamist manustatavatel ravimitel – erinevatel valuvaigistitel ja rahustusainetel - on mitmeid ülesandeid: eelravi alandab ärevust ja stressi, langetab vajalike üldanesteetikumite doosi aitab kaasa valutunde kadumisele ja tagab sujuva ärkamise. Valu ennetamine enne valuaistingu tekkimist on oluliselt tõhusam, kui hilisem valu vaigistamine. Sotsialiseerumata, hirmunud või agressiivsete loomade puhul tagab premedikatsioon ohutuse nii loomale kui loomakliiniku personalile.
Veenikateetri paigaldamine. Veeni manustatud anesteesiaravim mõjub kiiresti, võimaldades doseerida anesteetikumi täpselt teadvuse kaotust esile kutsuva koguseni – ohtlikku üledoseerimist esineb palju harvem, kui lihasesisese süstimise puhul. Kateeter veenis võimaldab operatsiooniaegset vedelikteraapiat, eluohtliku komplikatsiooni korral on veenikateeter elupäästev, võimaldades süstida otse vereringesse ravimeid.
Anesteesia induktsioon. Induktsioon tähendab lühiajalise üldanesteesia esile kutsumist, et oleks võimalik paigaldada intubatsioonitoru hingetorusse ning ühendada see gaasilist anesteestikumi manustava inhalatsiooniaparaadi külge. Meditsiinis kutsutakse teadvusetus esile sageli ka gaasanesteetikumi manustamisega maski abil. Lemmikloomad ei talu enamasti maski surumist vastu nägu ning anesteetikumi lõhna, palju stressivabam on induktsioon veenikateetrisse juhitud lühitoimelise ravimi abil. Mask anesteesia induktsiooni kasutame veterinaarias just väga noorte ja väga vanade loomade anesteesia induktsiooniks, sellistel juhul ei häiri looma koonu ümber paiknev mask ja anesteetikumi lõhn eriti.
Anesteesia säilitamine. Induktsiooniks kasutatud üldanesteetikumi mõju on lühike, ning niipea, kui intubatsioonitoru on paigaldatud, alustatakse gaasilise anesteetikumi manustamist. Loom hingab toru kaudu hapniku ja anesteetikumigaasi kuni operatsiooni lõppemiseni. Intubatsioonitoru tagab, et kogu protseduuri kestel püsivad looma hingamisteed avatuna – ning liibudes hingetoru seina vastu ei lase süljel, võimalikel oksemassidel või näiteks hambaprotseduurides kasutataval jahutusveel teadvuseta looma hingamisteedesse ei valguks- seega intubatsioonitoru kaitseb hingamisteid ja väldib seega kopsupõletiku tekkimise ohtu. Kopsu juhitav hapnikkukonsentratsioon on peaaegu neli korda suurem kui õhus, mis aitab ära hoida anesteesiast tingitud hingamispeetusega kaasnevat hapnikuvaegust. Sügavas teadvusetuses looma südamesageduse, hingamise ja vererõhu regulatsioonimehhanismid on nõrgenenud, muutuste varajane märkamine võimaldab stabiliseerida seisundi enne tõsiseks komplikatsiooniks arenemist. Aparatuur, mis mõõdab pidevalt südame- ja pulsisagedust, hingamissagedust, väljahingatava süsihappegaasi hulka, vere hapnikuga küllastatuse taset, vererõhku, südame elektrilist aktiivsust (EKG) ja kehatemperatuuri on eranditult nõutav inimeste anesteseerimisel ning soovituslik ka loomade üldanesteesia läbiviimisel. Uuri oma loomaarstilt kindlasti, milline monitooringuvõimekus on sinu lemmiku kliinikus üldanesteesia läbiviimisel.
Valuravi ja tugiteraapia. Tugevat valu põhjustavate protseduuride korral on oluline toetada üldanesteesiat valuravimitega ja lokaalanesteesiaga – see võimaldab anesteesia sügavust vähendada ja nii ohutust tõsta. Niisamuti võib loom vajada vererõhku tõstvaid ravimeid, aga ka kunstlikku hingamist. Siinkohal tuleb esile veenikanüüli ja intubatsioonitoru kasutamise olulisus – nende puudumisel pole tõhus stabiliseerimine võimalik.
Anesteesiast ärkamine. Inhalatsioonanesteesia kasutamisel äratatakse loom niipea kui operatsioon on lõppenud – peatatakse anesteetikumi manustamine. Minutitega taastub teadvus, algab neelamis- ja köharefleks, eemaldatakse intubatsioonitoru ja patsient viiakse puuri taastuma. Ärkamisperiood on samuti kriitiline periood - oluline on hapniku manustamise võimalus ka ärkmisruumis, kehatemperatuuri toetamine, südame- ja hingamistöö pidev jälgimine.
Õige hooldus enne ja peale operatsiooni kiirendab lemmiklooma paranemisprotsessi.
Enne anesteesiat:
Pärast anesteesiat:
Rahutuse ja ärevuse põhjuseks on tavaliselt rahustite, anesteetikumide, valuvaigistite järelmõju. Sel juhul loom tavaliselt rahuneb silitamise ning rahustava kõnetamise peale. Kui põhjuseks on valu, tundub puudutamine loomale ebameeldiv ning ta pigem väldib inimesi. Vajadusel saab loomaarst raviplaani lisada täiendavaid valuvaigisteid. Keegi ei pea kannatama valu!