«Karusnaha» režissöör Ola Waagen: Keskmiselt tegeldakse iga loomaga alla sekundi

Norras on umbes 270 karusloomafarmi, mitmetes neist kümneid tuhandeid loomi. Filmi peategelane Frank veetis erinevates farmides kaks aastat, öeldes farmeritele, et on tüdinenud oma igapäevatööst ja tahab kolida maale, vahendab «Ringvaade».

«Lootsime, et nii saame tõelise pildi karusloomatööstusest, selle, kuidas nad seda omadele kujutavad. Kuidas räägivad sellest siis, kui meedia pole kuulamas, või ei hakka teemasid puhtaks rääkima. Frank otsustas selle ära teha,» sõnab Waagen «Ringvaatele».

Salajane õpipoiss

Frank tegutses õpipoisina. Waagneri sõnul tegi Frank läbi enam-vähem terve protsessi. Esimesel päeval kui ta tuli nägi ta noorte rebaste kannibalismiperioodi.  Seda juhtub esimestel nädalatel. Siis tegeles ta söötmise ja vaktiseerimisega. Samuti hukkamise, nülgimise ja isegi seemendamisega. «Põhimõtteliselt tegi ta läbi kõik karusloomakasvatuse etapid,» sõnab Waagen. Waagen lisab, et on aspekte, mida enamik inimesi ei tea, näiteks kannibalismiperiood, kus loomad ründavad üksteist ja paljud neist saavad vigastada või tapetakse. Tööstuses on palju selliseid probleeme. «Loomad lähevad hulluks, kuna neid hoitakse kitsastes puurides. Sellest tuleb palju käitumisprobleeme ja vigastusi.»

Väga raske on metsloomi väikestes puurides hoida, sest nad pole karjaloomad, vaid üksikud. Näiteks mingid pole harjunud olema teiste loomade läheduses. Seal pannakse viis-kuus looma ühte puuri. «Neli on piir, kui nad on väiksed, aga neid võib olla rohkem,» sõnab Waagen. Farmides on vaja hooldada suhteliselt suur hulka loomi. Üks farmer tegeleb viie-kümne tuhande loomaga. Loomi tuleb hooldada kaks korda päevas. Frank avastas, et seda ei tehta kunagi. «Sõidetakse söötmise ajal mööda ja pannakse kirja, et hooldatud. Keskmiselt tegeldakse iga loomaga alla sekundi.»

Hoop farmeritele

«See on proovikivi, kui sul on salaja filmitud materjal, püüda ka farmereid näidata õigel ja ausal moel, mitte joonistada mustvalget pilti.» Waagneri sõnul hakkas mõni inimestest talle isegi meeldima. «Mõned on head ja toredad inimesed, aga nad tegelevad alaga, mida pean probleemseks,» sõnab Waagner, lisades, et teise poole näitamine võib olla keeruline.

Franki kasutada oli pisike nööbikaamera. Farmidesse minnes arvas ta, et jääb kuidagi vahele. Waagneri sõnul tänu Franki legendile ja olemusele ei kahtlustatud midagi. Küll saadi teada, et tehakse filmi. «Siis mõtlesime, et hakatakse kahtlustama ja midagi võib juhtuda,» sõnab Waagner. Peamiselt kardeti, et keegi hiilib öösel farmi. Farmerid ei osanud ette kujutada, et keegi nende endi seast filmib. Kui Frank oli lõpetanud ja filminud kõike, mida võimalik, helistas ta farmiomanikele ja rääkis kõik ära. Ütles, et valetas, et tahab oma farmi rajada ja tegi hoopis filmi. «Otsustasime esimest filmivarianti farmeritele näidata, et saada ka nende panust, anda võimalus vigu parandada. Aga nemad lihtsalt püüdsid filmi avaldamist takistada. Ähvardades, telekanalitele survet avaldades ja nii edasi.» Kui nad mõistsid, et film läheb siiski televisiooni, ründasid nad isiklikult filmi tegijaid. «Meid püüti sildistada ekstremistideks, ohtlikeks. Öeldi, et levitame valesid, oleme pilti moonutanud.»

Waagneri sõnul oli filmi tehes oluline keskenduda loole. «Me ei keskendu nii väga vigastatud loomadele. Neid on filmis palju vähem, kui me saanuks näidata. Mustas materjalis leidub neid sadu tunde. Filmi läks sellest vast kaks minutit.»