Hiljuti esitleti Euroopa Parlamendis värsket aruannet «Mis on moe taga? Loomaheaolu ja Euroopa karusnahakaubandus», mis uurib lähemalt loomade heaolu karusloomafarmides ja Euroopa karusnahatööstuse turundustaktikat.
Neli fakti karusloomafarmide kohta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. Traatpõrandaga puure on teravalt hukka mõistnud ka karusloomakasvatajad
Karusnahatööstuse alguskümnenditel peeti loomi üsna suurel piiretega ümbritsetud alal, kus neil oli võimalik auke kaevata. Hiljem hakati kasutama puitpõrandaid. Lõpuks võeti tarvitusele kitsad traatpõrandatega puurid, mis leidsid ka algusest peale kriitikat. Sellest ajast peale on «uudsed» puurisüsteemid tekitanud vastuolulist diskussiooni – seda isegi karusloomakasvatajate endi hulgas. Kasvatajad on valinud kõige ökonoomsemad süsteemid: sellised, kus saab pidada võimalikult palju loomi minimaalsete kuludega. Vanades karusloomakasvatajate ajakirjades nimetatakse puure, mis on kordi suuremad tänapäeval kasutatavatest, väga väikesteks.
Nii näiteks mõistis 1932. aastal üks Soome karusloomakasvataja intervjuus Soome karusloomakasvatajate ajakirjale teravalt hukka traatpõrandatega puurid. Olles neid katsetanud, kommenteeris ta, et rebastel ei läinud puurides hästi, kutsikad kannatasid, loomad ei olnud võimelised korralikult liikuma ning kutsikad olid passiivsed. Ainukest võimalikku kasutust traatpõrandatele nägi ta haigete loomade puurides.
2. Karusloomafarmides kasutatavad puurid ei taga loomade heaolu
Rahvusvaheliste loomade heaolu käsitlevate teadusuuringute tulemused on kinnitanud, et karusloomakasvanduste standardpuurid ei vasta tavapäraselt karusnaha jaoks peetavate loomade põhivajadustele. Isegi Euroopa Karusloomakasvatajate Ühingu (EFBA) tegevusjuhis nendib: «Kuna praegusel hetkel ei täida ärieesmärkidel kasutatavad pidamissüsteemid rebaste kõiki bioloogilisi vajadusi, tuleb need süsteemid niipea kui võimalik asendada uute süsteemidega, mis vastavad paremini bioloogilistele eripäradele».
2001. aastal avaldas Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee (SCAHAW) põhjaliku raporti, mis annab ülevaate selle valdkonna teadustulemustest. SCAHAW raportis öeldakse selgesõnaliselt, et karusloomakasvatuses kasutatav standardpuur ei vasta loomade käitumuslikele vajadustele. Rebasepuuride kohta nenditakse: «Tüüpiline rebasepuur ei vasta rebaste olulistele vajadustele. Täpsemalt loob see sunnitult monotoonse füüsilise keskkonna, piirab kehalist liikumist ning liigiomast käitumist nagu kaevamine.» Mingipuuride kohta on öeldud: «Tüüpilises pesakasti ja traatpõrandaga mingipuuris kannatab minkide heaolu, sest see ei vasta olulistele vajadustele. Probleemid on eriti seotud piiratud liikumis- ja stimulatsioonivõimalustega, võimaluse puudumisega ronimiseks, tunnelitesse pugemiseks ja ujumiseks.» SCAHAW raport toob lisaks välja, et ebanormaalne käitumine ei ole kasvatuses peetavate karusloomade puhul ebatavaline ja hindab stereotüüpsete liikumismustrite esinemist minkidel «laialt levinuks».
SCAHAW raport puudutab ka käitumuslike probleemide füüsilisi tagajärgi, haigusi, suremust ja aretusest tulenevaid hädasid; näidetena tuuakse poegade tapmist, hambaprobleeme, maohaavandeid, kurtust ja pimedaksjäämist. Täiendavad terviseprobleemid tõi päevavalgele Norra valitsuse 2014. aasta raport; nimelt toob sagenev minkide grupiviisiline pidamine kaasa rohkem agressiivsust ja haavu ning tulenevalt soovist nahku suurendada esineb sinirebaste puhul ülesöötmist ja kaaluprobleeme.
3. Praktiseeritavad tapmismeetodid on küsitavad
Karusloomad paarituvad märtsis ning kutsikad sünnivad aprillis või mais. Emasloom elab kutsikatega poegimispuuris, kuid nad lahutatakse temast sageli umbes 8 nädala vanuselt ja viiakse üle teist laadi puuridesse. Ühest või kahest kutsikast koosneva pesakonna puur on rebaste ja kährikkoerte puhul umbes 1 m2 suurune ja minkide puhul 1/3 m2 suurune. Kutsikad elavad neis puurides kuni 6-7 kuu vanuseni, mil nad tavaliselt tapetakse ja nahastatakse. Kõigist liikidest aretusloomad elavad sarnastes puurides aastaid, enne kui nad tapetakse, ning kannatavad käitumishäirete ja puuduliku heaolu all pikema aja jooksul.
Soomes, Norras ja teistes Euroopa riikides tapetakse rebased (ja kährikkoerad) üldiselt elektrivooluga läbi suu ja päraku. Norra Toiduohutuskomitee (VKM) andmetel on elektrivooluga surmamine mõnedes riikides keelatud ja Ameerika Veterinaarmeditsiini Assotsiatsioon ei soovita seda. Aastal 2008 tunnistas VKM, et see tapmismeetod toob kaasa tõsised tagajärjed rebase heaolule, kui ta ei kaota teadvust kohe, ning et tapmiseelse kohtlemise käigus kogetud stress ja ebamugavus on märkimisväärne.
Mingid tapetakse tavaliselt elektrivooluga ninast jalgadesse või CO või CO2 gaasiga. ELi riikides ja Norras on nüüdseks ebaseaduslik murda minkidel tapmise ajal kael. CO2 on minkidele äärmiselt vastumeelne, tekitab loomades lämbumistunde, mis võib viia paanikani, ja torkiva tunde silmade ja nina ärrituse tõttu. Seetõttu soovitatakse 100%-list gaasikontsentratsiooni. Norra ja Soome farmidelt ei nõuta 100%-lise gaasikontsentratsiooni tagamist. VKM möönab, et CO2 «on heaolu seisukohast küsitav» ja «vaidlusalune meetod», mida Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) ei soovita. VKM nendib ka, et CO allikana kasutatakse tihti heitgaase, mis tähendab, et see võib endiselt sisaldada ärritajaid, ning et mingid ei reageerinud heitgaasidele teisiti kui CO2-le.
4. Ametlikud kontrollid on paljastanud korduvaid seadusrikkumisi karusloomafarmides
Loomade huvide eest seisvad rühmitused on avalikustanud ajavahemikus 2008 kuni 2015 suures mahus materjali, mis on kogutud karusloomakasvandustes salaja läbi viidud uurimiste käigus Taanis, Soomes, Norras, Rootsis ja mujal. Kõigis neis riikides on uurimised paljastanud raskeid tervise- ja heaoluprobleeme suures osas farmidest: tõsised ravita jäetud silma-, nina- ja kõrvapõletikud loomadel; lahtised pindmised ja sügavad haavad ning vigastused; puuduvad sabad ja/või jäsemed; väärarenenud jäsemed; halvatud loomad; stereotüüpne käitumine ja muud vaimsetele kahjustustele viitavad käitumuslikud kõrvalekalded; räämas puurid loomade eluruumi ulatuva terava traadi ja traatvõrguga; tühjad, ebapuhtad ja/või katkised joogianumad.
Norra toiduohutusameti kontrollide abidirektor Ole Fjetland on loomade heaolu puudutavate rikkumiste kohta karusloomafarmides kinnitanud: “Pole ühtegi tööstusharu, kus oleksime läbi viinud rohkem kontrolle. Kui sellest ei piisa, peame endalt küsima, mida ette võtta.”
Aruandega saab täismahus tutvuda siin.