Reportaaž Tartu koduta loomade varjupaiga heakorrapäevast

Kerttu-Kadi Vanamb
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koer Tartu koduta loomade varjupaigas
Koer Tartu koduta loomade varjupaigas Foto: Kerttu-Kadi Vanamb

17. oktoobril kutsus MTÜ AUH Tartu kõrgkoolide tudengeid Tartu koduta loomade varjupaika heakorrapäevale.

Mittetulundusühing AUH tegutseb abi vajavate varjupaikade heaks: septembris korraldati Puhjas heategevuslik match show, millega koguti raha Viljandi varjupaigale ning varsti toimuv fotokonkurss toetab Pesaleidjat.

Laupäeva ennelõunal olen juba varjupaigas kohal. Selgub, et minusuguseid varajasi inimesi on veel, sest pool tundi enne heakorrapäeva algust on ukse taha kogunenud korralik hulk üliõpilasi – selgub, et kirja on pannud end ligi 30 Tartu linna kõrgkoolide tudengit.

Viimaks kutsutakse meid sisse ja heakorrapäeva korraldaja Triin Tooming räägib tööülesannetest ja manitseb, et mingil juhul ei tohi koerte juurde ilma talitaja loata minna. Sellel on ka oma kindel põhjus, sest mõni neljakäpaline on kuri.

Varjupaiga uksel on silt, kui palju elanikke praegu varjupaigas uut kodu ootab.
Varjupaiga uksel on silt, kui palju elanikke praegu varjupaigas uut kodu ootab. Foto: Kerttu-Kadi Vanamb

Varjupaigas kuutide vahel edasi liikudes märkan, et ühel tütarlapsel on pisarad silmis. Kas põhjuseks on see, et nii paljude koerte nägemine muudab südame lihtsalt hardaks või milleski muus, jääbki ilmselt teadmata. Tunnistan, et koerte silmadesse vaadates tahaks tema juurde istuda ja sealt mitte kunagi enam ära minna.

Koer Tartu koduta loomade varjupaigas.
Koer Tartu koduta loomade varjupaigas. Foto: Kerttu-Kadi Vanamb

Tööülesandeid on palju, alustades akende pesemisest ja lõpetades lehtede riisumisega. Meie viieliikmelisse gruppi kuuluvad Tartu ülikoolis arstiteadust tudeerivad ning Maaülikoolis veterinaariat õppivad tudengid. Grupp jaotatakse omakorda kaheks ning kolmekesi jääme varjupaiga pesumaja koristama, teised lähevad peenraid rohima.

Pesu on varjupaigas palju, suur osa sellest on annetused headelt inimestelt või hotellidelt, kes lahkelt voodipesu annavad. Meie ülesandeks on kõigi riidetükkide sorteerimine ja kenasti virna panek. Äraviskamisele kuuluvad kõik mustad, katkised või määrdunud rõivatükid. Meie kriitiliste pilkude alt käib läbi seelikuid, beebide mütse, põlli ja rätikuid, lisaks loendamatu hulk linu, tekikotte ja padjapüüre.

Meie kahe tunni töö jääb keskele.
Meie kahe tunni töö jääb keskele. Foto: Kerttu-Kadi Vanamb

Kahe tunni jooksul jõuame kolmekesi valmis eraldi hunnikud küll rättidele, padjapüüridele ja linadele, ent sorteeritavate riidetükkide hulk ei tundu üldse vähenevat. Varjupaiga töötaja rahustab, öeldes, et tal kulus ainuüksi tekkide ja vaipade sorteerimisele viis tundi. Pean tõdema, et see ei rahustanud, pigem tekitas tunde, nagu me polekski midagi teinud.

Varjupaigatöötaja viie tunni töö.
Varjupaigatöötaja viie tunni töö. Foto: Kerttu-Kadi Vanamb

Kätte jõuab lõuna ning siis on võimalik mõne koeraga jalutama minna. Köök on kohas, mida mõni teadjam tudeng nimetab «paitatavate koerte nurgaks» sest siin võivat neljakäpalistele juurde minna ja pai teha. Jalutama ja paitama tohib minna siiski vaid siis, kui koerte talitaja seda lubab ja varjupaika külastades tuleb talitada kindlalt töötajate sõnade järgi.

Päeva lõppedes räägib korraldaja Triin Tooming, et ürituse võis igati õnnestunuks lugeda, sest nii palju osalejaid ei osatud oodata. Toomingu sõnul said ka vajalikud tööd tehtud.

Heakorrapäevad Tartu koduta loomade varjupaigas toimuvad iga kuu. Tudengeid ja linnarahvast oodatakse aga alles detsembris, sest järgmisel kuul väisavad varjupaika Maaülikooli välisüliõpilased. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles