Anita Jürson: Uue generatsiooni seas on vähe neid, kes on loomadele silma vaadanud

Kerttu-Kadi Vanamb
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siga
Siga Foto: SCANPIX

Organisatsiooni Loomade nimel pressiesindaja ja reedel Tallinnas põllumajandusloomade mälestamismeeleavaldust korraldanud Anita Jürson mõtiskleb inimese ja looma omavahelise suhte üle.

Mälestusmeeleavalduse korraldaja Anita Jürsoni sõnul on loomakaitsjate visioon loomade õiguste parandamiseks astmeline. «Esimene ja kõige raskem ja samas kõige tähtsam ülesanne on, et see, mis toimub tänapäeval loomatööstustes loomadega jõuaks võimalikult paljude inimesteni. See oleks platvorm muutuse esile kutsumiseks,» räägib Jürson, lisades, et ennekõike usutakse, et kõik inimesed on mõtlemisvõimelised ja oma igapäevastes valikutes vabad.

«Muidugi me ei arva, et kõik inimesed peaksid kohe veganiteks hakkama, kuid piisavalt informatsiooni omades ei oleks nad vähemalt teadmatuses selles osas, et kes on see isik nende õhtusöögilaual ja mida ta on pidanud läbi elama, et sinna jõuda,» selgitab Jürson, aga lisab, et lõpuks loodetakse oma tööga jõuda sinna, kus siga, kana ja lehm on täpselt samasugused isikud kui iga teine inimene, sest inimene ei erine loomast põhivajaduste poolest mitte kuidagi.

«Saame aru, et inimestel on seda raske aduda, sest loomatööstus teeb omalt poolt kõik, et jätta mulje, et loomad, keda nad kasvatavad, on tegelikult õnnelikud. Vaadake või meie piima-muna-lihatööstuste reklaame,» räägib Jürson, tuues teise aspektina välja, et inimkond liigub põllumajandusloomadest järjest kaugemale.

Jürsoni sõnul on uue generatsiooni seas vähe neid, kes on üles kasvanud maal vanaema loomadega ja saanud neile silma vaadata. Mõte, et lihatükk taldrikul on enne keegi olnud, jääb järjest võõramaks.

«Seakatku mõju inimestele on olnud päris huvitav jälgida. Inimesed muretsevad, et sigasid tapetakse katku pärast. Tegelikult, kui meie või sea vaatepunktist vaadata, siis pole ju vahet millal nad tapetakse. Surm on surm. Isegi, kui need sead haiged ei olnud, siis mis vahet seal on, kas lõpp tuleb kohe või mitme kuu pärast?» küsib Jürson, kes sõnab, et suurem mure on metssigade pärast, keda ähvardab väljaküttimine sellepärast, et majandus kannatab seakatku tõttu.

«Tegelikkus on aga see, et kui loomad ei peaks elama nii kontsentreeritult, siis ei oleks taudid nii nakkavad ja suurt kahju toovad. Võib öelda, et kaudselt on ikkagi inimese süüs see, et seakatk nii suurt kahju teeb,» räägib Jürson.

Reedel toimunud meeleavalduse valguses sõnas Jürson, et põllumajandusloomi oodati mälestama mõõdukalt inimesi, sest kutse rääkida põllumajandusloomadest võib tunduda esiti radikaalne, kuid tegelikult on puhtalt kaastundlikuse näitamise akt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles