Belgia lambakoer

lemmik.postimees.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

FCI : Rühm I, Alarühm 1 – lambakoerad; KC Working Group.

Tõu ajalugu
Belgia lambakoer aretati Belgias kohalikest lamba-ja karjakoertest. Veel sada aastat tagasi oli lambapidamine Belgias olulise tähtsusega sissetuleku-ja elatusallikas, mistõttu olid koerad lambakarja ajajatena ja ka valvuritena inimestele asendamatuks abiks

Ametlikult tekkis tõug ajavahemikul 1891-1897. Tõu loojaks peetakse Curegehmi veterinaar-ülikooli juures töötanud professor Reul´i. Aastal 1891 jagunes tõug kolmeks variatsiooniks: karmi-, lühi-ja pikakarvaliseks. Värv ei olnud alul tähtis, kuid juba järgmisel aastal soovitas professor Reul aretuses kasutada musta pikakarvalist, pruuni lühikarvalist ja tuhahalli karmikarvalist. Reuli soovitused ei andnud koheselt tulemusi, veel sajandivahetusel oli Belgias kümmekond erinevat belgia lambakoera variatsiooni. Variatsioonide rohkus takistas nende konkreetset määratlust. Esimese Maailmasõja lõpuks kahanes variatsioonide arv  neljani.

Tõu iseloomustus
Algupärane belgia lambakoer oli u 50-55 cm kõrge, vähenõudlik toidu suhtes, aktiivne karjakoer. Liikus peamiselt ringselt ümber karja, seda koos hoides. Ta näis väsimatuna, tarkade silmade pilk alati valvas, truu oma isandale, kuid umbusklik võõraste suhtes ja alati valmis „omasid“ kaitsma. Vajadusel võis belgia lambakoer olla armutu ründaja.

Kaasaja belgia lambakoer on aktiivne, hea taibuga ja väga suure õppimiskiirusega teenistuskoer. Vajab inimese lähedust. Terviseprobleeme esineb harva.

Tõu standardid 
Üldine tõustandard on karva struktuuri ja värvust arvestamata kõigil variatsioonidel ühesugune. Ideaalne turjakõrgus on isastel 62 cm ja emastel 58 cm, millest on lubatud kõikumised 2 cm allapoole ja 4 cm ülespoole. Isasel peab olema ruudukujuline kehaehitus, emane võib olla natuke kõrgusest pikem. Belgia lambakoera välimuses on tüüpiline sulavajooneline kael, kõrge hoiakuga pea. Pea on sirgete piirjoontega, hästi voolitud, mitte liialt pikk ja kuiv. Koljuosa ja koon on ligikaudu ühepikkused, koon peaks olema veidi pikem, mis annab viimistluse tervikule. Ninapeegel on alati musta värvi. Silmad on mandlikujulised, soovitavalt tumedad, pilk aval ja terane. Kõigil variatsioonidel on tihe alusvill ning hea struktuuriga karv, mis koos kaitsevad koera pakase ja vihma eest. Värvuselt on lubatud mustade piirkondadega punane, beeź ja hall ning nende varjundid.

Karva struktuurist ja värvusest olenevalt ning saades nimetuse maakondade järgi, eristatakse  nelja belgia lambakoera variatsiooni:

·        Tervueren – musta maski ja pika karvaga

·        Groenendael – üleni must ja pika karvaga

·        Malinois – musta maski ja lühikese karvaga

·        Laekenois – karmi karvaga.

Pikakarvalise belgia lambakoera karva pikkus on collie ja lühikarvalise koera vahepealne. Isastel koertel on pikem karv kaelal ja rinnal, kõigil on kohevad, pikema karvaga „püksid“.

Marina Õunapuu

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles