Peruu karvutu koer (Perro sin pelo del Peru)

FCI rühm 5, alarühm 6

Tõu ajalugu
Arheoloogilised keraamikaleiud, mis kujutavad karvutuid koeri, on tuhandeid aastaid vanad - varasemad neist on pärit 300 aastat enne Kristust. Ameerikasse tulid esmaasukad Aasiast arvatavasti juba 20 000 aastat enne Kristust, kui praeguse Beringi väina kohal ühendas maailmajagusid maakitsus. Kuna karvutuid koeri leidub ka Hiinas, võib oletada, et koer saabus Ameerikasse sama teed pidi koos inimesega.

Peruu karvutu koer on püsinud muutumatuna juba sajandeid ning säilitanud talle omase "ammuste aegade pilgu". Kahjuks arvatakse peruu karvutuid koeri maailmas olevat veel vaid 1000 isendi ringis. Ka kohalik Peruu asurkond on väike. Aastal 2000 kuulutati see koer Peruu rahvuslikuks kultuuripärandiks ning igas Peruu arheoloogiamuuseumis peab olema valvekoerana peruu karvutu koer.

Tegelikult pole karvutus koeratõug, vaid koos osalise hammaste puudumisega tugev pärilikkustegur ning karvutuid koeri leidub ka mujal maailmas. Vanadel kultuuridel, kelledelt pole kirjalikke allikaid, olid siiski aastatuhandete pikkused oskused aretada nii taimi kui loomi. Eurooplased viisid oma loomad kaasa Uude Maailma ja aasia hundi järglast - peruu karvutut koera koheldi vähem aupaklikult.

Iidne legend räägib, et peruu karvutuid koeri võisid omada vaid aadlikud, vaimulikud ja ülikud. Need templites elutsevad koerad saatsid oma päevad mööda jahedates orhideedega kaunistatud ruumides ning paljud haiged hoidsid neid oma rinna vastas, uskudes, et kehade kokkupuude ravib palavikku, kopsupõletikku ja astmat.

Rahvusvahelise Kennelliidu (FCI) nimistusse registreeriti koer 1985. aastal ja teda soositakse tänapäeval suhteliselt laialt ka väljaspool Peruud . Juba mõnikümmend aastat tagasi viidi neid koeri USA-sse ja Saksamaale uurimis- ja tõuaretuseesmärgil.

Eestis elab hetkel 2 täiskasvanud peruu karvutut koera, kellest üks tunnistati 2000 aasta Milaano maailmanäitusel oma tõu parimaks ja kannab Maailma Võitja tiitlit (WW’00).

Tõu iseloomustus
Peruu karvutu koer on eriti puhas ja kergestipeetav tõug, tal pole karvavahetust ning puudub koertele iseloomulik lõhn. Õigesti hooldatud nahk ei kestenda, selle hooldus ei võta palju aega - ta vajab vaid korralikku pesemist, kuivatamist ning võidmist. Ka küüsi peab sageli lõikama, kuna need kasvavad kiiresti.

Üldmuljelt on "peruulane" sale ja stiilne loom, kelle välimus räägib kiirusest, jõust ja harmoonilisusest. Peruulasel on kaks liikumisviisi: kõigepealt koerad, kes liiguvad kiirete, lühikeste ja rütmiliste sammudega, ning teiseks täisnurksete abaluudega koerad, kes liiguvad lühikeste mõõdetud sammudega nagu Paso Fino hobused.

Nagu nende peremehed - sõbralikud inka-indiaanlased, on ka peruu karvutud koerad rahulikud ja intelligentsed, kuigi on kutsikapõlves elavad ja toimekad. Tihti on "peruulane" esialgu võõraste suhtes ettevaatlik ja tagasihoidlik, kuid pererahva vastu armas ja sõbralik. "Peruulane" tunneb end hästi täiskasvanute hulgas, ent saab ka lastega suurepäraselt hakkama. Oma peret armastab ta palavalt ja suure usaldusega, säilitades siiski oma väärikust. Koer ei tohi kunagi olla arg ega agressiivne, kuid loomupärane ettevaatlikkus kõige uue suhtes on talle lubatud.

"Peruulane" armastab soojust, päikest. Kuigi koer on karvutu, on tema riietamine vajalik vaid pikkade jalutuskäikude ja tuulise ilma korral. Talvel võib ilma riieteta kiiresti "asjal" käia veel -15°C juures. "Peruulane" on kõrbekoer, kes on kohastunud suurte temperatuurimuutustega, seetõttu pole väljas talvepakasega suuri probleeme, kui koera vaid ainult soojaga pole harjutatud.

Tõu standardid
Tõule on iseloomulik karvade puudumine kehal. Pisut karvu võib olla pealael, varvaste vahel ja sabaotsal, kuid mida karvutum, seda parem. Teine eriline tunnus on hambad, mis pole kunagi täiuslikud. Tavaliselt puuduvad paljud või isegi kõik puri- ja tagahambad, kuid ees- ja silmahambad peaksid olema normaalselt arenenud. Siiski on silmahambad vaid üksikutel karvututel koertel ning tavaliselt on need väikesed ja alaarenenud. Kuigi koeral pole kõiki hambaid, ei takista see tal konte närimast. Kujude ja ausammaste peal on neid koeri alati kujutatud, keel pikalt suust väljas, mis on tõule samuti väga iseloomulik, kuigi tänapäeval suhteliselt haruldane. Kehaehituselt peaks ta olema hurdalikult elegantne ja kõrgejalgne.

Koera nahk on elastne, vastupidav, pehme ja sile, armid nahal on lubatud. Koer päevitub normaalselt juba alates kevade algusest ja nahk kahvatub talveajal. Tähelepanu väärib siinkohal asjaolu, et peruulase normaalne kehatemperatuur on 39-42 C.

Peruu karvutul koeral on olemas ka pikakarvaline teisend (powder puff). Need karvased koerad ei saa aga nt Soomes kahjuks näitustel osaleda nii nagu Saksamaal ja USA-s. Karvasel teisendil on kolm erinevat karvatüüpi: lühike siledakarvaline, käharakarvaline ja poolpikk sirgekarvaline. Üldiselt pole selle koera karvakasukal aluskarva.

Päivi Laakkonen
Kennel Wanhan Wuoren