Kai Kuusk: Usaldan oma juhtkoera täielikult

Juhtkoer Janet. Foto: MTÜ Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing

On suurepärane ilm, kui Emajõe ääres Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu esinaine Kai Kuusk ja juhatuse liige Gerli Kangur minuga istet võtavad, et abikoerte päeva raames oma koeri tutvustada.

Pingil istet võttes otsivad nii Kai kui Gerli koertele kiituseks kotist midagi maitsvat. Gerli Kanguri koer Mathias saab oma palakese peaaegu kohe, Kai koer Janet peab kannatlikult ootama, kuni magus porgand kotist paistma hakkab. Maiuse kätte saanud, võtavad koerad truult koha sisse perenaiste jalgade ees ja jäävad tähelepanelikult ümbrust vaatama.

Gerli koer, viieaastane Mathias, on naisel juba kolmas juhtkoer. Esimese koera sai Gerli aastal 1996, keskkooli lõpus. Naine meenutab ema resoluutset «Ei-d», aga siiski läks Gerli treeneri juurde ja ütles: «Need, kes peavad nõus olema, need on!» ning nii sai ta endale oma juhtkoera.

Juhtkoera Kasutajate Ühingu esinaine Kai Kuusk sai endale Janeti, kes praeguseks on kaheksa aastat vana, aastal 2009. Kai meenutab, et pärast esimest kokkupuudet pimeda juhtkoeraga, oli ta veendunud, et soovib endale ka. Praegu ei jää Janet peaaegu kunagi üksi koju, Kai sõnul on seda juhtunud kuue koosoldud aasta jooksul vaid üksikud korrad.

Juhtkoera valimine on suur töö

Koerte pesakonnast valitakse välja kindel kutsikas, kellele tehakse sobivustestid. Näiteks toob Kai, et kutsikas pannakse tuppa võõra inimesega ning jälgitakse koera käitumist: kui koer muutub agressiivseks või tardub hirmust, praagitakse ta välja.

Juhtkoeraks ei sobi iga koer: loom ei tohi olla arg ega julge, vaid täpselt keskmine. Pärast mitmeid katseid leiab potentsiaalne juhtkoer oma tee vabatahtlike juurde, mis jääb koera koduks aastaks. Sealjuures on oluline, et perekond käiks koeraga palju erinevates kohtades, et loom tutvuks inimestega, erinevate olukordade ja teiste koertega. Sealjuures õpetab perekond selgeks baaskäsklused nagu istumise, lamamise. Kai räägib, et juhtkoer ei oska ega tohi käppa anda, sest kui koer peaks edaspidi midagi käpaga küsima, võivad riided mustaks saada ning pime seda ei näe.

Koera pooleteiseaastaseks saamisel läheb ta edasi juhtkoerte kooli, mida on Eestis kaks: Sihtasutus juht- ja abikoerte kool Tartus ning MTÜ Abikoerte keskus Tallinnas.

Koera treening kestab umbes pool aastat, ent on ka juhtumeid, kus õpingud võivad kesta kauem. Põhiteadmised ­– nagu otsesuuna hoid, sebra otsimine, uste leidmine – selgeks õpitud, otsitakse koerale kasutaja. Kai sõnul on oluline, et koera ja inimese iseloom klapiks. «Kui koer on rahulik ja pime on rahulik, pannakse nemad kokku, see on selleks, et kumbki osapool ei peaks end liialt muutma,» selgitab ta.

Sobiv paar leitud, asutakse tegema kokkuõpet: harjutakse rakmetega ning koer õpib tundma tulevase perenaise või peremehe häält. Selleks kulub kolm nädalat kuni kaks kuud. Kai sõnul kulus Janetil õppimiseks kaks kuud, sest ta on võõraste suhtes umbusklik.

Gerli räägib, et tema saavutas Mathiasega klapi kohe. «Katse tehti minu maja ees, ma ei tea, kui kaugel oli treener, aga koer lasti kaugelt lahti, et vaadata, kas ta tuleb ja võtab minuga kontakti. Ta tuli kohe suure hooga,» räägib Gerli enda ja Mathiase kokkuõppest.

Gerli sõnul on esimene aasta koera ja peremehe puhul just kui prooviperiood, sest kõigile inimestele juhtkoer ei sobi. Gerli jaoks on juhtkoer omaette elustiil. Koera eest peab kogu aeg vastutama, tema eest hoolitsema. Tihti on koera abil ka teiste inimestega kontakteerumine ja abi küsimine lihtsam.

Uued olukorrad kasvatavad koera ja inimese kokku

Peamine põhjus, miks mõned pimedad otsustavad kas saatja või valge kepi kasuks, on Gerli ja Kai sõnul esmalt hirm. Hirm ära eksimise ees. «Kui mitu korda eksid, ei julge enam viimaks minna, aga sellest ei tohi lasta end heidutada,» põhjendab Kai. Gerli sõnul peab koera küll usaldama, aga siiski kontrollima.

Ka Janet ja Kai eksisid esimesel korral õue minnes ära. «Vägev oli! Koos eksisime, koos tulime olukorrast välja,» räägib Kai, kes otsustas ise oma jõududega olukorrast välja tulla.

Gerli sõnul on nii, et mida rohkem koertega erinevates kohtades käia, seda paremaks nad muutuvad. Eriti hea on koerad proovile panna välismaal. Kai lisab, et kas või Tallinnas käimine muudab Janeti oluliselt tähelepanelikumaks, sest liiklus on teine ning palju on vaja ümbritsevat jälgida.

Janet on üsna kultuurne koer: nimelt käib ta Kaiga ka üsna tihti teatris. «Me istume ääres, vaheajal on Janetile selge, et ta viib mu puhvetisse, enne uue vaatuse algust tualetti ning pärast etendust ilusti garderoobi,» kirjeldab naine kultuuri nautimist.

Gerli selgitabki, et kui kontakt koera ja inimese vahel on olemas, ei ole koos hakkama saamine mingi takistus. Mida rohkem koerale uusi olukordi tutvustada, seda paremini ta kohaneb.

Armastavad oma tööd

Gerli ja Kai sõnul naudivad nii Mathias kui Janet seda, mida nad iga päev teevad. «Mathias vahepeal lausa hüppab rakmetesse. Nad ei taha maha jääda, sest on harjunud kogu aeg kaasas olema,» räägib Gerli.

Kai sõnul on Janet memmekas, samas ülbik. Sõbrannad on talle rääkinud, et tihti käib Janet, nina uhkelt püsti, mis väljendab, et «Ärge segage! Näete ju, et mul on tööd teha praegu!» Naerdes meenutab ta juhtumist, kus Janet magamistoas und nautis ning Kai elukaaslane tule põlema pani. «Janetil oli tõesti selline nägu peas, et «Sa ei näe siis, et ma siin magan või?! Pane tuli kustu!»» naerab ta.

Janeti ja Mathiase töö on oma perenaised kõikjalt läbi juhatada. Nii vaatavad nad järele, ega perenaiste kinganinad kuhugi kinni jää.

Koerte ülesandeks on perenaised igast takistusest mööda viia. «Inimesed ei hoolitse üldse oma aedade eest. Aiast üle ulatuvad oksad ulatuvad kõnniteele ning nii oleme olukorras, kus peame käima kas väga aia ääres või hoopiski autoteel,» on Kai morn.  

Janet armastab poes käimist. «Olen teinud paar testi. Oleme poe uksest sisse läinud ning vaadanud, kuhu Janet poes esimesena läheb. Loomulikult on see kasside ja koerte nänniriiul,» naerab Kai. Janetile on õpetatud ka käsklust «kassa,» ent koer ei hooli järjekordadest. «Janet tahab kohe kassasse minna ja ära maksta, mina käin järel ja muudkui palun vabandust,» räägib Kai.

Ka bussis on koera õpetatud otsima kaht vaba kohta. «Vahepeal on nii, et kui bussis on vaid üks vaba koht, siis Janet seisab selle juurde ja vaatab inimesele otsa näoga, mis ütleb, et istu heaga ära, me tuleme siia,» naerab Kai.

Siiski kinnitavad nii Gerli kui Kai ühest suust, et nagu inimestelgi, on ka Janetil ja Mathiasel laisad päevad, kus kohe midagi ei taheta teha. «Vahepeal ei taha ta pärast õuetiiru koju minna ja siis nad longivad,» räägib Gerli.

Suhtumine on paranenud

Gerli meenutab, et kui algusajal oli pimeda juhtkoer paljudele tundmatu, siis nüüd on olukord paranenud. Leidub küll neid, kellele koerad ei meeldi, aga inimesed on muutunud hoolivamaks, siiski mitte kõik.

Kai meenutab kord bussisõitu, mis isegi silmist vee välja võttis. «Läksin bussi, bussijuht oli väga tore inimene, saatis mind istekohani ja küsis, kas kõik on hästi. Võtsin juba Janetil rakmed ära, koti ja jope seljast kui üle vahekäigu kostus pahase naise hääl, kes teatas, et tal on allergia.» Kai küsimusele, kas naisel rohtusid pole, vastati üle vahekäigu eitavalt, selle asemel paluti Kail endale parem istumiskoht leida. Kuna buss oli juba sõitma hakanud, sõnas Kai, et liikumine on raskendatud, sest ta ei tea, kust kinni haarata. Pärimise peale, kas naine saaks ehk ise lahkuda, vastati «Aga mina olin siin esimesena!» Kail ei jäänud muud üle kui bussi tagumisse otsa minna. «Andsin talle nõu, et järgmine kord võtku ravimid ka kaasa, mille peale teatas naine, et ta pole kunagi ravimeid võtnud ja ei hakka seda meiesuguste pärast ka tegema,» räägib Kai ning lisab, et see on siiani olnud kõige ebameeldivam juhus, mis isegi silmist vee välja võttis.

Juhtkoera Kasutajate Ühing seisab juhtkoerte õiguste eest

Juhtkoera Kasutajate Ühing on esinaise Kai sõnul üksteist toetav. Ühinguga esindatakse juhtkoera kasutajat Euroopa tasandil.

Praegu on üheks probleemiks majutuskohtade soov maksustada juhtkoera, seaduse silmis ei ole see aga lubatud. «Juhtkoer annab iseseisvuse ja liikumisvabaduse,» põhjendab Kai, miks ei saa koera maksustada.

90ndatel alustatud ühing on omamoodi uuenduse lävel. Eestis on olemas ka uut liiki abikoer, kes toetab insuldi üle elanud naist, kelle üks pool on halvatud. Koeral on samasugused rakmed, ent rakmete peal on veel toetamiseks plaat. «Tihti inimesed küsivad, et ta ju näeb, miks ta teeskleb juhtkoeraga,» räägib Kai, kelle sõnul ollakse uute abikoertega just kui alguses, kui tuleb inimeste teadlikkust tõstma hakata. Plaanitakse treenida ka kuulmiskoeri, diabeedikoeri ja ka epilepsiat tuvastavaid koeri.

«Inimesed tihti küsivad, et miks ei tohi töötavat juhtkoera segada, aga kord oli õnnetus kui epilepsiahaige naine kukkus näoga vastu lauda ja kontorikaaslased olid koera tähelepanu hajutanud,» räägib Kai ja paneb kõigile südamele, et ka oma koerad tuleb juhtkoerast targu eemale hoida, sest võõras koer segab juhtkoera keskendumist.