Tartu noormees aitas pardipere turvaliselt vette

Kerttu-Kadi Vanamb
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pardipere jalutamas
Pardipere jalutamas Foto: Karl Kukke

Tartlane Karl Kukke asjatas parajasti kodus kui mööda jalutas pardipere, kelle noormees risti-rästi üle Tartu tänavate Emajõkke aitas. 

Noormees otsustas mööduva pardiperega kaasa jalutada. Kuna ees oli tulemas suur ristmik, tundus, et perekonnal on tee ületamisel abi vaja. «Kui tee ületatud saime, mõtlesin, et võib-olla peaks kuhugi teadma andma, aga ei osanud välja mõelda, kuhu,» räägib ta. Nii jõudis noormees kõnega keskkonna valveinspektsiooni valvetelefonile, kus tublit tegu küll kiideti, aga öeldi, et pardipere peab ise hakkama saama.

Karl Kukke sellega nõustuda ei tahtnud, ta tõi kodust auto, otsis pardipere üles ning helistas uuesti keskkonna valvetelefonile, selgitades, et tulemas on keerulised autotee ületamised nagu Tähe, Raua ja Turu tänav. Keskkonna valveinspektsioon lubas abiväge saata.

Appi tuli Tartu koduta loomade varjupaik, kelle abiga sai pardipere julgelt edasi astuda. «Turu tänava ületus tuli kohas, kus käis aktiivne ehitus ning õnneks liiklus pigem seisis. Pardipere otsustas tee ületada liinibussi alt,» räägib Karl.

Edasi tundus, et jõgi oleks kiviga visata, aga nii lihtne see polnud. Karlova linnaosas oleva Saekoja ja Odra tänava ristil jalutas pardipere suletud võrkaiaga aeda, jättes nii noormehe kui varjupaiga töötaja maha.

«Kaotasin pardipere aia tagumises otsas kõrge rohu sees. Kuulsin neid veel mõnda aega sahistamas ja prääksumas kuid kümne minuti möödudes see lõppes. Jalutasin aia piirde läbi ning leidsin ühe paraja prao, kust nad läbi mahtusid. Pärast aiast läbi saamist jäi paarsada meetrit jõeni läbi kõrge heina ja üle sadama raudtee viimase otsa,» kirjeldab noormees pardipere viimaseid pingutusi. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles